Mõtteid Eesti esimeselt supervisiooni konverentsilt Eesti esimese supervisiooni konverentsi esinejatest kõnetas mind peaesineja Robin Shohet kõige enam. Ta tõi välja, et me vaatame teisi inimesi enda ümber peamiselt neljal viisil: läbi hirmu väljendamise (ing.k. “lens of fear”)hinnangute andmise kaudu (“lens of judgment”)uudishimulikkuse väljendamise kaudu (“lens of curiosity”)läbi armastuse väljendamise (“lens of love”). *Termin “lens” tähendab eesti keeles “läätse” või “objektiivi”, aga võib öelda ka läbi ühe või teise “prillide” vaatamist. Töökollektiivis tähendab see seda, et osasid kolleege me näeme läbi positiivse hoiaku, s.o uudishimulikkuse ja armastuse läätse abil ning me reeglina samastume nendega; teisi aga hirmu ja/või hinnangute prillide läbi. Meist erinevad või teistsugused inimesed tekitavad sageli vastandumisi (“Meie” ja “Teie” või “Nemad”). Hinnangute väljendamine on Shoheti sõnul märk hirmust. Seega väga hinnanguline inimene on see, kellel on väga palju hirme ja usaldamatust. Siia alla läheb ka eneseusu ja enesekindluse puudumine. Konverentsile järgneval päeval viis Robin Shohet superviisoritele läbi meistriklassi pealkirjaga “Fear knocked on the door. Love answered and there was no-one there”, kus tegime praktilisi harjutusi. Pidime superviisoritena kuulama klienti ehk superviseed läbi erinevate läätseda ja neid vahetama. Ülesanne seisnes selles, et tuli jälgida, mis meis seejuures toimus. Suures ringis oma kogemust jagades selgus, et nii läbi hirmu kui ka hinnanguliselt teist kuulates me tegelikult ei kuula ega kuule, mis ta ütleb, vaid me tegeleme hoopiski oma enda mõtetetga – negatiivsete hinnanguliste mõtetega. Hirmu vastand on usaldus – nii ümbritseva maailma, sh teiste inimeste kui ka iseenda suhtes. Teisalt ütleb Shotet enam kui 40 aastasele superviisorina tegutsemise kogemusele tuginedes, et see on täiesti normaalne tunda end vale, rumala, ebapiisava, kasutu, ebakindlana jne. See nimekiri on väga pikk. Normaliseerimine aitab inimesel mõista, et ta ei ole ainus, kes nii mõtleb või tunneb. Kõige sellega saab tegeleda supervisioonis, mis on turvaline keskkond ise enda, oma tunnete ja mõttemustrite uurimiseks “Miks ma nii tunnen?” või “Mis paneb mind nii mõtlema?” Supervisioon on koht, kus ei pea teesklema kellegiks teiseks olemist.Robin Shohet Hirm käib käsikäes ärevusega – mis on oma olemuselt pidev võitlemine reaalsusega. Me oleme mures sellepärast, mis juhtus, me tunneme hirmu selle ees, mis võib juhtuda. Mida rohkem me tunneme oma varjupoolt ja oleme teadlikud erinevate hirmude põhjustest, seda vähem on meil vaja end teiste eest pidevalt kaitsta, sh teiste väljaütlemistele või käitumisele reageerida, kas siis end õigustades, vabandades, ümber lükates jne. Hirmust lahti saamine tähendab iseenda ja teiste usaldamist ja samas julgust lahti lasta soovist olla õige, kasulik, pädev või professionaalne, alati õigesti mõistetud… Selle soovi taga on hirm olla halb, kasutu, vale, ebapädev, ebaprofessionaalne, valesti mõistetud… Superviisori roll on inimestel aidata mõista nende hirme.Robin Shohet Hirmuga käib kaasas pidev soov end teiste eest kaitsta – tõestada vastupidist, ent see võtab väga palju energiat. Arvestades, et meie jõuvarud ei ole ammendamatud, siis superviisioon aitab oma ressursse jagada selliselt, et energia läheks õigesse kohta. Kui see aga läheb kõige kartmisesse ja enda pidevasse kaitsmisesse, on kurnatus kergesti tulema. Grupisupervisioon on hea sellepärast, et kui inimesed jagavad oma mõtteid ja tundeid, siis grupiliikmed saavad kinnitust, et kõik need mõtted ja tunded ongi päriselt ka normaalsed ja samas annab võimaluse samastuda ja öelda “Mina ka” või “Ma tunnen sama”. Oluline on õppida välja kannatama ebamugavustunne, see tähendab olla ebamugavusega ja lasta asjadel olla nii nagu nad on ja mitte kohe püüda reageerida – ära lahendada. Oma klienditöös superviisorina näen ma palju seda, et pideva ajapuuduse on tinginud just see fenomen, püüda päeva lõpuks kõik tegevused oma hiigelpikast to-do listist ära teha, vastata kõigile e-kirjadele, helistada tagasi vastamata kõnedele jne. Eesti vanasõna ütleb tabavalt: “Ära viska tänaseid toimetusi homse varna, ülehomme on ka päev”. Meeskonnasupervisioon või suisa organisatsiooni supervisioon annab võimaluse erinevate arusaamade ja seisukohtades otsida ühisosa, sest oluline ei ole sedavõrd see, mille poolest erinetakse, kuivõrd see, milles ollakse sama meelt. Tihti on konfliktide puhul üheks läbivaks tunnusjooneks see, et omavahel (enam) ei suhelda. Konflikte aitab lahendada eri osapoolte vahel suhtluse loomine või taastamine. Kindlasti on see ka töö väärtustega. Mis on superviisori roll ikkagi? Robin Shoheti individuaalse supervisiooni demo kui ka meistriklassis sain kinnitust sellele, et “Less is more”. Superviisor peab olema mõtetest, tunnetest, eelarvamustest ja kõigest muus taolisest täiesti tühi. Shoheti puhul meeldib mulle tema lihtsus ka töö meetodites. Ta selgitas seda nii, kui superviisor täidab ruumi oma tehnikate ja meetodite demonstreerimisega, siis ühelt poolt võtab ta kliendilt ära tema ruumi ja et teisalt on oht, et klient läheb sellega kaasa, unustades tema enda soovi, miks ta supervisiooni tuli. Superviisori roll on niisiis luua ruumi ja hoida turvalist õhkkonda. Ruumi tekitamine on seepärast oluline, et mida rohkem on meis endis ruumi (tänu supervisioonile!), seda rohkem me haarame enda ümber olevat ja hakkame maailma nägema lõpuks ka läbi uudishimulikkuse ja armastuse prillide. Superviisoritena me tihti peame end protsessi õnnestumise eest vastutajaks. Shoet rõhutas aga seda, et kui me loome kliendile ruumi ega kuhja supervisiooni protsessi üle erinevate tehnikate ja meetoditega, siis saab klient seda, mida ta tahtis ja kui ei saa või supervisioon ei vasta(nud) tema ootustele, siis on ta selle eest ka ise vastutav. Ta kas ei selgitanud superviisorile piisavalt hästi oma ootusi või küsimust, millele ta tuli vastust otsima. Hiljutisele kogemusele tuginedes sain sellele ka kinnitust. Nimelt viisin läbi kovisiooni. Ma küll märkasin, et kolleeg sõnastas kaks küsimust korraga ja kõhklesin, kas võtta või mitte natukene aega, et uurida, mida ta täpselt siiski küsib. Sessiooni lõpus ta loomulikult tunnistas, et ei saanud vastust oma küsimusele. Küsimuse sõnastamine on niisiis üks väga oluline etapp kogu protsessis. Mulle meeldib Shohetilt ka see mõte, et superviisor peaks uurima seda, mis ajahetkel ta klienti enam ei kuula või katkeb kliendi jutuga n-ö kaasas olemine. Siis on superviisoril endal aeg minna supervisiooni, et reflekteerida oma tööpraktikat ja seda, mis temaga toimub.

Allan Kaljakin ja Viktoria Saat: “Supervisiooni vajalikkusest haridusjuhtidele ja õpetajatele” Eesti Supervisiooni ja Coachingu Ühingu 25. tegutsemisaasta juubelile pühendatud taskuhäälingu saates “Supervisiooni ja Coachingu pooltund” arutlesid Allan Kaljakin ja Viktoria Saat supervisiooni vajalikkusest haridusjuhtidele õpetajatele. “Juhtidel on väga suur roll organisatsioonikultuuri kujundamisel. Nii sõltub konkreetse haridusasutuse töötajate supervisiooni kogemus kooli või lasteaia juhi isiklikust kokkupuutest supervisiooniga ja tema meelestatusest – kuivõrd kasulikuks peab ta supervisiooni kui teenust. Raha on alati liiga vähe, seega on see valikute küsimus, kas kasutada personali arendamiseks mõeldud koolitusraha kas harjumuspäraselt töötajate koolitustele saatmiseks ja sisekoolituste tellimiseks või otsustada kaasaegsemate arengumeetodiete nagu coaching ja supervisioon kasuks.” teab Allan Kaljakin enda isiklikust kogemusest haridusasutuse juhina. Millistes olukordades on supervisioonist abi? “Tuginedes minu kogemusele haridusasutuste – kõigepealt lasteaeda meeskondade superviisorina, tegelesime supervisioonis õpetaja enesejuhtimisega, raskete väljakutsetega, mis olid seotud lapsevanematega ja õpetajate omavaheliste suhetega ning üksteise toetamisega.” räägib Viktoria Saat. “Aga ka selline võrgustikutöö, kus tuleb erinevaid spetsialiste kaasata ja üheskoos leida lahendusi näiteks lastega seotud küsimustele. Tegelikult on ju õpetaja väga tark, kogenud ja elutark lisaks sellele, et tal on väga põhjalik haridus, ent kui me oleme asja sees, siis jookseb ikka juhe mõnikord kokku ja on vaja välist tuge – sellist mõttepartnerit, kes aitab olukorraga toime tulla ja leida alternatiivseid lahendusi.” lisab Viktoria Saat. Sellest tulenevalt toob ta välja, et “Õpetajatel on suur kalduvus läbipõlemisele, sest ühiskonna ootused ja nõudmised õpetajatele on kõrged: õpetaja peab teadma, oskama. See sundus kõike teada ja osata ajab õpetajad lõksu. Aitab see, kui õpetaja meenutab endale oma sisemist last, kes on sellisele kõiketeadjale eksperdile vastand – mitteteadja, kellel on uudishimu, julgus mitte teada ja avastada, abi paluda ning vajadusel öelda “Stopp!”. Öelda, et “Ka mina vajan aega taastumiseks!”. Tihti vajab just sellest lõksust välja saamiseks abi ja et vältida läbipõlemist. Allan Kaljakin ütleb, et üks õpetaja rollidest on olla juht – grupijuht ja teistele inimestele (õpetaja puhul õpilastele) juhiks olemise eelduseks on head enesejuhtimise oskused. Viktoria Saat täiendab, et omaette suur oskus on võtta endale pause – neid nautida ja kasutada taastumiseks, reflekteerimiseks ja alles siis vaadata, kuidas edasi liikuda või mis suunas edasi minna. Millised on head refleksiooni ja enesejuhtimise tehnikad? Viktoria Saat ütleb, et kõige olulisem on hoiak, et “kõik on okei – kõik reaktsioonid, kõik olukorrad, kõik minu tunded ja isegi siis, kui ma ei mõista või ei saa aru, miks need tekivad.” Sageli tekib inimestel hoopiski süütunne või et “mina pean ju oskama, mina pean olema olemas olema, eriti juhina, õpetajana, aga ka lapsevanemana. Kõige olulisem ongi olla enda reaktsioonide suhtes olla avatud ja neid uurida õppijana, mitte ilmtingimata soovida kohe “ära parandada”. Küsimus on selles, kuidas kaasata juhina õpetajaid; õpetajana õpilasi, et üheskoos otsida lahendusi mitte võtta seda andja rolli – et õpetaja ei ole ainult see, kes annab midagi pidevalt.” Kasvab see, kuhu paistab, päike, kasvab seal, kus paistab päike, kus on kui ta, mida me kastame.Viktoria Saat Millised on igapäevased olukorrad, kus supervisioon saab aidata? “Üks asi, mis mul kohe esimesena pähe tuleb, on ühise arusaama kujundamine. Kes me oleme, miks me siin oleme ja kuhu me teel oleme. Mina olen pigem ise hästi visiooni usku. Kui me teame lõppeesmärki, siis ka igapäevavirvarris on lihtsam otsustada, kas see on see, mis vajab praegu meie tähelepanu või mitte. Suhete teemat ma juba mainisin. Ja kindlasti aitab supervisioon , kus on siis erinevad töösituatsioonid õpilastega, teiste õpetajatega ja juhtkonna liikmetega. Ja ka lapsevanematega, ” rääkis Allan Kaljakin. “Kui mina tulen enda kogemuse juurde, et mis teemadega ma olen tegelenud, siis tõesti on üks teema õpetaja individuaalne toetamine, õpetaja individuaalne supervisioon kus tal on võimalik teadvustada, reflekteerida, leida mingisugust lahendust,” lisas Viktori Saat. Allan Kaljakin – superviisor, coach, psühhodraama rakendaja, meeskondade koolitaja, DiSC mudeli konsultant. “Superviisorina on mul erialane väljaõpe Moreno Keskusest. Minu kui superviisori eripära seisneb sotsiomeetria ja psühhodraama tegevuslike meetodite kasutamises supervisiooni protsessis. Olen enam kui 10 aastat töötanud juhina, täna panustan Eesti Supervisiooni ja Coachingu Ühingu juhatuses ja enda ettevõtte Inspirvisioon OÜ tegevjuhina.” Viktoria Saat – superviisor, coach ja arengupartner. ” Minu haridustee on kulgenud Peterburi Puškini-nimelise riikliku ülikooli psühholoogia erialal, Portlandi Protsessitöö Instituudi protsessile-orienteeritud psühhoteraapias, konfliktilahenduse ja muutuste juhtimise teemal; olen omandanud ISCI coachi ja superviisori väljaõppe, programmi GRUNDKRAFT/Leaders Empowered, Teachers Empowered litsentseeritud treeneri ning Diamond Power Index®, Power Intelligence® sertifitseeritud coaci pädevuse..