Mõtteid Eesti esimeselt supervisiooni konverentsilt

Eesti esimese supervisiooni konverentsi esinejatest kõnetas mind peaesineja Robin Shohet kõige enam. Ta tõi välja, et me vaatame teisi inimesi enda ümber peamiselt neljal viisil:

• läbi hirmu väljendamise (ing.k. “lens of fear”)
• hinnangute andmise kaudu (“lens of judgment”)
• uudishimulikkuse väljendamise kaudu (“lens of curiosity”)
• läbi armastuse väljendamise (“lens of love”).

*Termin “lens” tähendab eesti keeles “läätse” või “objektiivi”, aga võib öelda ka läbi ühe või teise “prillide” vaatamist.

Töökollektiivis tähendab see seda, et osasid kolleege me näeme läbi positiivse hoiaku, s.o uudishimulikkuse ja armastuse läätse abil ning me reeglina samastume nendega; teisi aga hirmu ja/või hinnangute prillide läbi. Meist erinevad või teistsugused inimesed tekitavad sageli vastandumisi (“Meie” ja “Teie” või “Nemad”).

Hinnangute väljendamine on Shoheti sõnul märk hirmust. Seega väga hinnanguline inimene on see, kellel on väga palju hirme ja usaldamatust. Siia alla läheb ka eneseusu ja enesekindluse puudumine. Konverentsile järgneval päeval viis Robin Shohet superviisoritele läbi meistriklassi pealkirjaga “Fear knocked on the door. Love answered and there was no-one there”, kus tegime praktilisi harjutusi. Pidime superviisoritena kuulama klienti ehk superviseed läbi erinevate läätseda ja neid vahetama. Ülesanne seisnes selles, et tuli jälgida, mis meis seejuures toimus. Suures ringis oma kogemust jagades selgus, et nii läbi hirmu kui ka hinnanguliselt teist kuulates me tegelikult ei kuula ega kuule, mis ta ütleb, vaid me tegeleme hoopiski oma enda mõtetetga – negatiivsete hinnanguliste mõtetega.

Hirmu vastand on usaldus – nii ümbritseva maailma, sh teiste inimeste kui ka iseenda suhtes. Teisalt ütleb Shotet enam kui 40 aastasele superviisorina tegutsemise kogemusele tuginedes, et see on täiesti normaalne tunda end vale, rumala, ebapiisava, kasutu, ebakindlana jne. See nimekiri on väga pikk. Normaliseerimine aitab inimesel mõista, et ta ei ole ainus, kes nii mõtleb või tunneb. Kõige sellega saab tegeleda supervisioonis, mis on turvaline keskkond ise enda, oma tunnete ja mõttemustrite uurimiseks “Miks ma nii tunnen?” või “Mis paneb mind nii mõtlema?”

Supervisioon on koht, kus ei pea teesklema kellegiks teiseks olemist.

Robin Shohet

Hirm käib käsikäes ärevusega – mis on oma olemuselt pidev võitlemine reaalsusega. Me oleme mures sellepärast, mis juhtus, me tunneme hirmu selle ees, mis võib juhtuda. Mida rohkem me tunneme oma varjupoolt ja oleme teadlikud erinevate hirmude põhjustest, seda vähem on meil vaja end teiste eest pidevalt kaitsta, sh teiste väljaütlemistele või käitumisele reageerida, kas siis end õigustades, vabandades, ümber lükates jne. Hirmust lahti saamine tähendab iseenda ja teiste usaldamist ja samas julgust lahti lasta soovist olla õige, kasulik, pädev või professionaalne, alati õigesti mõistetud… Selle soovi taga on hirm olla halb, kasutu, vale, ebapädev, ebaprofessionaalne, valesti mõistetud…

Superviisori roll on inimestel aidata mõista nende hirme.

Robin Shohet

Hirmuga käib kaasas pidev soov end teiste eest kaitsta – tõestada vastupidist, ent see võtab väga palju energiat. Arvestades, et meie jõuvarud ei ole ammendamatud, siis superviisioon aitab oma ressursse jagada selliselt, et energia läheks õigesse kohta. Kui see aga läheb kõige kartmisesse ja enda pidevasse kaitsmisesse, on kurnatus kergesti tulema. Grupisupervisioon on hea sellepärast, et kui inimesed jagavad oma mõtteid ja tundeid, siis grupiliikmed saavad kinnitust, et kõik need mõtted ja tunded ongi päriselt ka normaalsed ja samas annab võimaluse samastuda ja öelda “Mina ka” või “Ma tunnen sama”.

Oluline on õppida välja kannatama ebamugavustunne, see tähendab olla ebamugavusega ja lasta asjadel olla nii nagu nad on ja mitte kohe püüda reageerida – ära lahendada. Oma klienditöös superviisorina näen ma palju seda, et pideva ajapuuduse on tinginud just see fenomen, püüda päeva lõpuks kõik tegevused oma hiigelpikast to-do listist ära teha, vastata kõigile e-kirjadele, helistada tagasi vastamata kõnedele jne. Eesti vanasõna ütleb tabavalt: “Ära viska tänaseid toimetusi homse varna, ülehomme on ka päev”.

Meeskonnasupervisioon või suisa organisatsiooni supervisioon annab võimaluse erinevate arusaamade ja seisukohtades otsida ühisosa, sest oluline ei ole sedavõrd see, mille poolest erinetakse, kuivõrd see, milles ollakse sama meelt. Tihti on konfliktide puhul üheks läbivaks tunnusjooneks see, et omavahel (enam) ei suhelda. Konflikte aitab lahendada eri osapoolte vahel suhtluse loomine või taastamine. Kindlasti on see ka töö väärtustega.

Mis on superviisori roll ikkagi?

Robin Shoheti individuaalse supervisiooni demo kui ka meistriklassis sain kinnitust sellele, et “Less is more”. Superviisor peab olema mõtetest, tunnetest, eelarvamustest ja kõigest muus taolisest täiesti tühi. Shoheti puhul meeldib mulle tema lihtsus ka töö meetodites. Ta selgitas seda nii, kui superviisor täidab ruumi oma tehnikate ja meetodite demonstreerimisega, siis ühelt poolt võtab ta kliendilt ära tema ruumi ja et teisalt on oht, et klient läheb sellega kaasa, unustades tema enda soovi, miks ta supervisiooni tuli. Superviisori roll on niisiis luua ruumi ja hoida turvalist õhkkonda. Ruumi tekitamine on seepärast oluline, et mida rohkem on meis endis ruumi (tänu supervisioonile!), seda rohkem me haarame enda ümber olevat ja hakkame maailma nägema lõpuks ka läbi uudishimulikkuse ja armastuse prillide.

Superviisoritena me tihti peame end protsessi õnnestumise eest vastutajaks. Shoet rõhutas aga seda, et kui me loome kliendile ruumi ega kuhja supervisiooni protsessi üle erinevate tehnikate ja meetoditega, siis saab klient seda, mida ta tahtis ja kui ei saa või supervisioon ei vasta(nud) tema ootustele, siis on ta selle eest ka ise vastutav. Ta kas ei selgitanud superviisorile piisavalt hästi oma ootusi või küsimust, millele ta tuli vastust otsima. Hiljutisele kogemusele tuginedes sain sellele ka kinnitust. Nimelt viisin läbi kovisiooni. Ma küll märkasin, et kolleeg sõnastas kaks küsimust korraga ja kõhklesin, kas võtta või mitte natukene aega, et uurida, mida ta täpselt siiski küsib. Sessiooni lõpus ta loomulikult tunnistas, et ei saanud vastust oma küsimusele. Küsimuse sõnastamine on niisiis üks väga oluline etapp kogu protsessis. Mulle meeldib Shohetilt ka see mõte, et superviisor peaks uurima seda, mis ajahetkel ta klienti enam ei kuula või katkeb kliendi jutuga n-ö kaasas olemine. Siis on superviisoril endal aeg minna supervisiooni, et reflekteerida oma tööpraktikat ja seda, mis temaga toimub.