Enesesõbralikkus leevendab kriitilist meelt

Elame kolmandat aastat kriisis, mida iseloomustab suur ebamäärasus ja pidevad muutused väliskeskkonnas. Meid ümbritsev mõjutab paratamatult ka meie era- ja tööelu. Oleme küll õppinud arvestama koroonaviiruse leviku lainetega, ent paljud teevad siiski pandeemia puhkemisest saadik kaugtööd.

Leidub neid, kellele muutunud töökorraldus sobibki paremini kui varasem esmaspäevast reedeni kellast kellani töötamine. Loomulikult on palju ka neid, kellel on keeruline hoida kodust või osaliselt distantsilt töötades lahus töö- ja eraelu. Väidetakse, et vaimselt pole inimesed kunagi varem niivõrd palju oma ajast töömõtetega veetnud kui praegusel ajaperioodil. Kuidas toime tulla maailmas, kus näib minevikku jäänud 1817. aastal Suurbritannia ettevõtja ja filosoofi Robert Oweni sõnastatud ajakasutuse tasakaalureegel: 8 tundi töötamiseks, 8 tundi iseendale (oma hobidega tegelemiseks, pere ja sõpradega ajaveetmiseks) ning 8 tundi magamiseks.

Igasugune juhtimine algab enesejuhtimisest

Igasugune juhtimine, sealhulgas ajajuhtimine, algab enesejuhtimisest ning selge on see, et enesejuhtimisoskuste valdamine on praegusel ajal hädavajalikum kui kunagi varem. Järgnevalt jagan soovitusi superviisori ja coach’ina, olles seejuures veel hiljuti olnud juhipositsioonis ja pidanud toetama oma distantsilt töötavat meeskonda kaugtöö ilus ja valus.

Kõige olulisem on hoida mõtteviisi, et on asju, mis alluvad meie soovile ja tahtele ning on neid, mida me kuidagi mõjutada ei saa.

Seega pole mõistlik muretseda nende asjade pärast, mida me niikuinii muuta ei saa. Mind ennast on ärevatel aegadel aidanud see meelerahu palve: „Anna mulle jõudu aktsepteerida seda, mida ma muuta ei saa, julgust muuta seda, mida ma saan ning tarkust nende kahe vahel vahet teha.” Tihti läheb see inimestel segi ja asi lõpeb hoopis sellega, et kurname endid sedavõrd ära muretsemisega asjade pärast, mille mõjutamine tegelikult ei ole meie võimuses ning kaotame vaimse kurnatuse tagajärjel lõpuks võime teha neid asju, mida me saame ja peaksimegi tegema.

Olukorra võtmine sellisena, nagu see parasjagu on, ei puudu ta ainuüksi välisest keskkonnast tulenevat, vaid on vajalik sama hästi ka meie endi põhjustatud olukordades. Alati ei lähe asjad nii nagu oleksime soovinud. Mulle väga meeldib termin „enesesõbralikkus”, mida paljud peaksid õppima, et mitte olla ebaõnnestumiste või eksimuste korral endaga ülemäära kriitiline. Muuta saab olemasolevat hetke ja tulevikku, mitte aga möödunut. Seega kinnijäämine enesesüüdistamisse või veel hullem, välise süüdlase otsimisse, ei ole kuidagi konstruktiivne ega edasiviiv käitumine.

Avatud meel kõige uue suhtes

Tähtis on endas kujundada positiivset ja avatud meelt kõige uue suhtes, sest viimased aastad on meile pidevalt andnud tõestust selle kohta, et ainus asi, mis on kindel, on see, et mitte miski pole kindel ega püsiv. Alalõpmata toimuvad muutused või siis oleme ise sunnitud midagi muutma, et kohaneda paremini väliste oludega. Üks viis, kuidas harjutada toimetulekut pidevalt muutuvate olude ja ümberkorraldustega, on proovida ise teha oma igapäevaseid tegevusi uutmoodi. Meie käitumine on paljuski automaatne ja igasugune käitumismustrite muutmine mõjub värskendavalt: ärka näiteks tund aega varem või lõpeta tööpäev harjumuspärasest varem, eriti kui on kalduvus ületunde teha. Asenda võimaluse korral kodukontor mõne inspireerivama asukohaga, söö lõunaks midagi erilist jne. Kusjuures, mida kiirem tööl on, seda vajalikumad on regulaarsed tööpausid. Praktikas tehakse tihti vastupidi – kiirel ajal unustatakse isegi söömine.

Viidates taas möödunud kahele aastale saime kinnitust selle kohta, et ka kõige ekstreemsemates oludes on elu alati edasi läinud ning miski, mida esialgu kartsime, on lõppkokkuvõttes osutunud meile kasulikuks ning tulnud selleks, et jääda. Kõige suurem muutus võib-olla ongi see, et elu on väga palju kolinud internetti ja peaaegu kõike saab teha virtuaalselt. Me ei pea ilm tingimata igaks kohtumiseks, koosolekuks, lähetuseks kohale minema − mõnikord on veebi kaudu seda teha palju mugavam ja ajasäästlikum.

Kolmandaks ära unusta, et ajaressurss on piiratud ning tähtis on oskus (eriti kodus töötades või iseenda tööandjana) kasutada seda võimalikult sihipäraselt ja tegeleda kaugemas perspektiivis oluliste asjadega. Sageli arvame ekslikult, et meie ajakasutus sõltub kellestki teisest (klientidest, tööandjast), ent kui näiteks tegeleme tööajal isiklike asjadega ja tunneme õhtul süümepiinu tegemata tööasjade pärast ning istume kella seitsmeni tööarvuti taga, siis põhjus on meie oskamatuses töö- ja eraelu lahus hoida, mitte milleski muus ega kelleski teises. Teisisõnu, kui me keskendume tööajal tööle, siis saame rahus nautida töövälist aega.

Väldi hiigelpikka tegevuste nimekirja

Kurnatust tekitavad ka hiigelpikad tegevuste nimekirjad, kus sageli on kirjas ka kõige väiksemad ja vähem tähtsad asjad. Eriti on kalduvus seda teha enda suhtes väga nõudlikel inimestel. Mida pikem on tegemist vajavate ülesannete nimekiri, seda suurem on tõenäosus, et midagi jääb sellest päeva lõpuks tegemata. Kui veel võtta arvesse muutlikud olud, mis toovad endaga alati kaasa ootamatuid töökohustusi, siis jäävadki pikad ja jäigad nimekirjad vaid paberile. Tulemuseks on stress, mida tekitab teadmine, et kogu aeg on veel midagi teha. Rahulolu tagab aga just lõpetatuse tunne.

Paljud ei saa õhtul mõtteid tööst eemale, vaid muretsevad kõigi tegemata jäänud asjade pärast. Kui küsida endalt, kas perest eemal viibitud õhtu ja magamata öö kuidagi olukorda muudab, siis tõenäoliselt jõuab ka kõige suurem muretseja tõdemuseni, et targem oleks olnud tööpäeva õhtut oma meeli puhates veeta. Seega piirdu vaid kõige olulisemate eesmärkidega, sest nii või teisiti tuleb tööpäeva jooksul ootamatuid tegevusi.

Enesemõjutamisharjutus

Stressirohketes olukordades soovitan kasutada enesemõjutamistehnikat, mis aitab töömõtteid ootele panna ja pärineb psühhodraamast. See on tegevusliku grupitöö meetod, mis kasutab teatrialaseid mõisteid (roll, rollivahetus, lava jms) ning draamavormi inimloomuse ja inimsuhete uurimiseks, analüüsimiseks ja lahendamiseks, ent selle tehnikaid saab kasutada ka iseseisvalt. Fookuses on spontaansuse ja loovuse arendamine, et innustada leidma uusi lahendusi korduvates käitumismustrites ja tegutsema adekvaatselt uutes olu kordades.

Vaja läheb paberit ja kirjutusvahendit, kahte tooli ja omaette olemise ruumi võimalusega ringi liikuda. Oma mure aja perspektiivi asetamise tehnika toimib selliselt, et esmalt tuleb leida ruumis koht, mis kõige rohkem iseloomustab praegust olukorda. Seal võiks olla võimalikult eba mugav istuda. Kui oled selle koha tooliga tähistanud, siis istu sellele ja keskendu kõikide oma meeltega vaevavale situatsioonile või häirivale töömõttele. Mõtle, kus sa parasjagu oma eluga oled; nendele tunnetele, mis sind valdavad; inimestele, kes sind ümbritsevad. Ütle kõva häälega välja kõik, mis sind häirib.

Oleme ise kõige suuremad eksperdid oma elus.

Kui oled häirivat olukorda piisavalt kogenud, siis käi korra ruumis ringi ja kuju ta endale ette mõni lemmikpaik ja tähista see teise tooliga. Visualiseeri kohta, kus sa oled; mida sa enda ümber näed, mida tunned jne. Tegu võiks olla mugava ja mõnusa kohaga, eriti hea oleks, kui sealt avaneb ilus vaade õue või mõnele ruumis asetsevale ägedale maalile. Seejärel vaata sealt distantsilt tagasi esimese tooli poole, millega sa tähistasid sind vaevavat olukorda. Anna endale üks soovitus sealt tuleviku perspektiivist ja pane see paberile kirja. Siis istu tagasi esimesele toolile ja loe see soovitus endale kõva häälega ette. Reflekteeri, mida sa seda kuuldes tunned; millisena sa oma praegust olukorda näed ja mis on vahepeal muutunud? Selline rollivahetus iseendaga erinevatel ajaperioodidel annab kindlasti leevendust, sest oleme ju ise kõige suure madeksperdid oma elus.

Supervisioon kui lahendus töömuredele

Viimased aastad on suurendanud eestlas tele juba niigi loomuomast individuaal sust. Alternatiivne sekkumisviis enesejuhtimise ja endaga toimetuleku tehnikatele on rääkida kellegi neutraalse isikuga, kes aitab käsitleda tööalaseid ja klientidega seotud situatsioone. On levinud arvamus, et töömurede kasvamise korral on ainus lahendus psühholoogi poole pöördumine, ent vähe teatakse supervisioonist kui ühest nõustamisviisist, mille fookuses on just kõik tööga seotud küsimused. Arvestades, et töö juures on meie mõtted nüüd veelgi suurema osa päevast, siis töömured on igati mõistetavad.

Algselt peamiselt teiste inimestega töö tavatele professionaalidele (meditsiini-, tervishoiu-, sotsiaaltöötajad jt, õpetajad, terapeudid, nõustajad) suunatud töönõustamine on õnneks üha rohkem leidnud kasutamist ka ärivaldkonnas, eriti alates 2020. aastast, mil elame ühest kriisist teise ning töötajate vaimse tervise toetamine on tööandjate uus väljakutse.

Oma töö reflekteerimine, s.o analüüsi mine, kuidas ma töötajana oma tööd teen, mismoodi suhtlen kolleegide ja klientidega, millised on minu harjumuspärased käitumis- ja reageerimisviisid − kõik need on puhtalt supervisiooni teemad.

Lõppeesmärk on kliendile kvaliteetse teenuse osutamine, mis on võimalik vaid siis, kui töötajad on motiveeritud, eriala selt pädevad ja tööga rahulolevad. Ühe organisatsiooni töötajatele on võimalik supervisioone teha nii individuaalselt, meeskondade põhiselt kui ka grupiviisiliselt.

Grupiviisilise supervisiooni puhul on tegu sama tööd tegevate spetsialistide grupiga, keda ühendavad samasugused mured. Ühe inimese probleemile ühiselt lahenduse leidmise käigus saavad leevendust oma muredele ning leiavad uusi lähenemisviise ka teised grupisupervisioonis osalejad.

Soovitused enesejuhtimiseks

• Suuna oma tähelepanu alati sellele, mis allub sinu kontrollile.
• Võta pidevaid muutusi uue paratamatu reaalsusena.
• Kasuta oma ajaressurssi sihipäraselt vaid tõeliselt olulistele asjadele.
• Juhul kui vajad konsultatsiooni, siis alusta supervisioonist.

¤ Artikkel on algselt ilmunud ajakirjas Raamatupidamise Praktik