Kuhu kaob aeg?

Kas Sina oled kunagi endalt küsinud, kuhu kaob aeg ja soovinud, et ööpäevas oleks nn “25. tund”?

Käesolevas artiklis tuleb juttu aja kasutamisest, täpsemalt ajapuudusest ja sellest, kuidas me saame oma elu elada selliselt, et me juhime oma elu, sh aega ise, mitte ei lohise kiiretempolises elus tuulelipuna kaasas.

“Oleme loonud aja, mil krooniline probleem on ajapuudus” sõnastab ühe kaasaja väljakutse Soome kirjanik ja psühhoterapeut Tommy Hellsten oma raamatus “Saad kõik, millest loobud” (2005). Seda peetakse tema peateoseks, ent minu arvates on samuti suurepärane “Jõehobu töökohal“, millest ma ühes oma varasemas blogis kirjutasin.

Raamatus “Saad kõik, millest loobud” mõtiskleb ta elu paradokside üle ja viskab ühena neist üles ka küsimuse, kuidas me oleme jõudnud pidevalt areneva tehnoloogia ajastul olukorda, kus meil on kogu aeg kiire, kuigi masinad pidid meid justkui vabastama igavatest rutiinsetest vähetähtsate asjade tegemisest, et jätkuks aega kõige olulise jaoks. Alalõpmata kuuleb aga inimesi kaebavat, et neil pole aega. Pidevalt on kiire, ei jõua kõike teha, mis on vaja teha. Kõik on pidevalt kuhugi teel.

Tundub nagu tormaksime käesolevast momendist kaugemale – otsekui teeksime pidevalt valesid asju, sest tegelikult peaksme juba tegema järgmisi asju järgmisel hetkel.
Tommy Hellsten

Kui ma vaatan inimesi enda ümber, saan kinnitust, et see tõepoolest on nii ka 16 aastat peale Hellsteni raamatu avaldamist eesti keeles. Huvitav on kusjuures see, et minu jaoks pole ajapuudus kunagi probleem olnud. Loomulikult on olnud kiiremaid ja vähem kiiremaid aegu. Ma isegi arvan teadvat, mis ime läbi olen selleni jõudnud ja jagan heameelega neid mõtteid siin blogis.

Mind on palju mõjutanud ka Jacob Levy Moreno filosoofilised lähtekohad, mille keskmes on siin-ja-praegu olemine. Nii meie tänast elu mõjutavaid mineviku sündmusi kui ka soovitud tulevikku uuritakse psühhodraamas “kohtumise” (inglise keeles “encounter”) kaudu, mis leiab alati aset olevikus parasjagu käesoleval hetkel. Selle all peetakse silmas kontakti kas siis iseenda tõelise “minaga” või teise inimese päris “minaga” ja et julgetakse olla päriselt iseendana, end teisele avada ja tuntakse siirast huvi teise vastu.

Hellsten räägib pidevas kiirustamises “kohtumise” puudumisest: “Kroonilise ajanappuse tõttu ei ole keegi enam kontaktis sellega, mis on siin ja praegu. Et keegi pole kohal nüüd ja praegu, pole enam kellegagi võimalik lähedust saavutada. Me möödume üksteisest, kohtamata õigupoolest kedagi. Kui keegi kedagi ei kohta, pole kedagi õieti enam olemas. Ei saa olemas olla, kui pole kedagi, kelle jaoks olemas olla. Oleme pidevalt minekul järgmisesse hetke, järgmise asja juurde. Kui ka seal me ei peatu, sest järgmine asi juba kutsub.”

Paljud kurdavad ajanappuse üle, otsekui oleks see neile vastumeelt. Nad soovivad, et neil oleks aega, kuid lepivad tõdemisega, et neil seda pole. Jääb mulje, et kiire tabab inimesi vastu nende tahtmist. Kes siis siiski vastutab, et enam aega ei ole? Kas ajapuudus on midagi, mis meiega juhtub või loome me selle ise?

Kuhu siis ikkagi aeg kaob?

Hellsten juhib meie tähelepanu tõsiasjale, et aeg voolab ikka oma rahulikus rütmis, sellel on oma kulg. Aeg on see, mis ta on. Aeg pole oma olemuselt muutunud, nii et oleks hakanud kiiremini lendama või oleks seda vähemaks jäänud. Samuti meenutab ta meile, sellist nähtust nagu kiire objektiivselt ei eksisteeri. Kiire sünnib sellest, et tundub, nagu oleks aega vähem. Kui aja olemus on samaks jäänud, siis saab põhjus olla vaid selles, et samasse ajahulka üritatakse liiga palju tegemisi ära mahutada.

Miks?

Hellsteni hinnangul sünnib kiire valede valikute tegemisel. Igaüks on vastutav selle eest, kuidas ta oma aega kasutab. Kellelegi ei saa kiiret peale suruda, sest seda pole olemas. Küll aga saab enda elu ise kiireks ajada, kui ei osata valikuid teha ega eristada tõeliselt olulist ebaolulisest või vähemolulisest. Olen kirjutanud oma blogis artikli USA president Eisenhoweri järgi nime saanud ajajuhtimise maatriksist, mis on tõhus töövahend prioriteetide määratlemiseks. Hellsteni sõnavara kasutades eeldab see peatumist ja korra aja võtmist, et läbi mõelda, mis on tõeliselt oluline ja alles siis tegelema nende asjadega.

Kui rääkida inimestest ning valikutest, kellega ma läbi käin ja kellega mitte, siis Jacob Levy Moreno on psühhodraama meetodi kõrval välja töötanud sotsiomeetria, mis võimaldab inimsuhteid esile tuua, hinnata ja analüüsida, sh nähtamatut osa. Muidugi oleks lihtsam mõelda, et me oleme ajapuuduse ohvrid, et me ei saa sinna ise midagi parata, sest siis poleks meil vaja vastutust kanda. Kahjuks see nii ei ole. Vastupidi. Igaüks on vastutav selle eest, kuidas ta oma aega kasutab – mille või kelle peale ta aega kasutab ja mille või kelle peale ta oma aega just ei kasuta. See on niisiis valikute tegemise oskus. Kui on pidevalt kiire ja tunne, et aega ei ole, siis järelikult puudub oskus teha õigeid valikuid. Öeldakse, et aeg on raha. Minu jaoks on ajaga sama asi, mis rahaga. Mitte seda ei ole alati vähe, vaid küsimus on selles, kuidas seda kasutatakse.

Valikuid tehes – ka valesid valikuid, valime reeglina selle, mida me peame väärtuslikuks. Seega juhivad meie valikuid väärtushinnangud. Kiire sünnib niisiis sellest, et me ei oska otsustada, mis on väärtuslik ja mis ei ole. Oskamatusest prioriteete seada, me valimegi teha võimalikult palju “väärtuslikke asju”. Probleem võib olla väärtushinnangutes – meie väärtushinnangud on lihtsalt sellised, mis põhjustavad valed valikud?!

Rääkides veel prioriteetidest, siis “80/20 reegel” ütleb seda, et 20% meie tegevustest annab 80% tulu, kuid tihti, s.o 80% ajast valime teha just neid tegevusi, mis annavad pelgalt 20% tulu. Seda nimetatakse Pareto seaduseks, mis tuleb Itaalia ökonomisti järgi, kes pani tähele, et umbes 80% tulemustest tulevad 20% algpõhjustest. Ta tõi välja näiteks ka, et 80% maapinda omas 20% Itaalia elanikkonnast (Richard Koch).

Miks on oluline oma aega teadlikult juhtida?

Hellsten väidab, et “Kiiretempolises, tulises elurütmis jääb hing maha. Kui hing jääb maha, kaotab inimene kontakti oma sisemise minaga.” Me jõuame otsapidi tagasi psühhodraama keskse termini – “kohtumise” juurde. Mäletatavasti saab kohtuda nii kellegi teise kui ka iseendaga. Oma raamatus “Jõehobu töökohal” räägib ta sellest, kuidas me lapsepõlves omandame tahtmatult teatud toimetulekurollid ja käitumismallid, mis tulevad meiega kaasa ja avalduvad täiskasvanuna tööalases käitumises. Näiteks “Valesangar”, kelles tema vanemad on terve elu näinud endi vajaduste ja teostamata unistuste elluviija, on lõpuks sõltuvuses oma kangelastegudest. Saavutustega on ta õppinud “välja teenima armastust” ja tegema selle nimel ohjeldamatult tööd Nii saab tööst tema sundmõte, mille tulemuseks on enda ja oma pere pidev ohverdamine ning varem või hiljem läbipõlemine.

5 lihtsat sammu “Mul-on-aega”-tunde saavutamiseks

Sea tööga tegelemiseks kindlad ajalised raamid (max 8 tundi), et tekiks “pingutus-puhkus” effekt (Mõtle “8+8+8 reeglile”)
Planeeri igasse tööpäeva alati vähem tegevusi kui Sa arvad suutvat ära teha vastavalt sellele, mida on tõeliselt oluline ja väärtust loov (Mõtle Eisenhowrri maatriksile)
Tee õigeid valikuid, et oma aega tulemuslikult kasutada (Mõtle “80/20 reeglile)
Keskendu seejärel 100% sellele, millega Sa oled teadlikult otsustanud tegeleda ja seejuures ära lase millelgi või kellegi vahele tulla
Tuleta endale järjepidevalt meelde, et “kiiret” pole tegelikult olemas!

Raamatus “Peatu – oled juba kohal.” (2009) toob Hellsten välja, et: “Enese teadvustamine päästab inimese lahti mineviku kütkest ja annab talle võime elada edasi teadlikuna mitte ainult endast, vaid ka teistest. Teadvustamine vabastab inimese olema kohal siin ja praegu.”

Loe minu varasemaid postitusi ajajuhtimisest:

Kasutatud kirjandus:

Hellsten, T. (2005) “Saad kõik, millest loobud. Elu paradoksid”

Hellsten, T. (2009) “Peatu – oled juba kohal.”

Hellsten, T. (2015) “Jõehobu töökohal”

Koch, R. (1999) “80/20 printsiip. Kuidas saavutada vähemaga rohkem?”

Moreno Keskuse koduleht