Site Overlay

Jacob Levy Moreno

Jacob Levy Moreno (18. mai 1889 Bukarest – 14. mai 1974 New York) oli Austria-USA psühhiaater ja psühhoterapeut, psühhodraama meetodi looja ning grupiviisilise psühhoteraapia edendaja. Oma eluajal oli ta tunnustatud kui üks juhtivaid sotsiaalteadlasi.

Moreno eluloost on hästi kirjutanud Marineu oma raamatus „J.L. Moreno“.  See raamat aitab palju paremini mõista tema ideede ja teguviisi tausta. Näiteks, kust tuli see lõputu sisemine tung luua elavat teatrit, draamat, väljendada end laval, publiku ees. Oma enda kogemuse põhjal uskus Moreno, et igal inimesel on „normaalne“ soov olla lava keskpunktis ning täieliku psühholoogilise arengu saavutamiseks ja loomingulisuseks tuleb igaühel leida võimalus esineda spontaanselt publiku ees. Moreno unistas päris, elavast teatrist, kus iga näitleja mängiks iseennast, mitte rolli. Teatrist, mis oleks ehe ja tõeline. Niisamuti pidas ta oluliseks, et inimesed päris elus näitaksid oma tegelikku palet ega kannaks maski. Rõhutas individuaalsust ja loomisvõimet. Kui Jumal lõi inimesed oma näo järele, siis järelikult ka loomisvõimeliseks.

Psühhodraama sündis mingis mõttes iseenesest, spontaanselt, Moreno intuitiivse tegutsemise põhjal. Ehkki Moreno on oma esimeseks psühhodraama sessiooniks nimetanud kuulsat Jumala mängimist, „kasutas“ ta esimest korda psühhodraamat klienditöös ühe depressiivse ja suitsidaalse rikka patsiendiga Bad Vöslaus. Moreno tegutses palju spontaanselt katsetades, kasutades psühhodramaatilisi võtteid nii töös individuaalklientide, vangide, Hudsoni tütarlastekooli kasvandikega, kui ka enda ja Zerka poja Jonathani kasvatamisel. Niisama uudsed olid spontaansuse teater, näitlejanna Barbara „ravimine“ ja „päris“ draamad koos tema mehe George´iga – midagi sellist polnud keegi varem teinud. Ja loomulikult oli katsetustel ka oma hind.

Sotsiomeetria, mis uurib inimestevahelisi suhteid, valikuid ja vabadust ning grupidünaamikate mõjutamise kunsti, võiks olla täiesti omaette teadsharu. See oli ka Moreno enda sügavam soov ja arenguplaan, mille nimel ta töötas nii praktikuna kui teadlasena. Praeguseks tuntud Gallup oli näiteks Moreno õpilane.

On huvitav ja kurb ühteaegu, et kuigi paljud Moreno leiutatud mõisted ja põhimõtted on muutunud teraapiamaailmas laiatarbekaubaks (rääkimata temast, kui grupipsühhoteraapia ja kas või moodsa suhtlemisoskuste treeningu alusepanijast), ei leia me tema nime paljudest ülevaatlikest psühhoteraapia alastest õpikutest ega raamatutest. Miks on ta piisaval määral tunnustamata? Kas võiksid selle juured ulatuda tema enda vastuolulise isiksuseni? Ehk suutis ta omaaegsete teravate vastandumistega tekitada pikaajalist viha nn vastaste leeris? Kas andeka inimesena arendas ta liiga paljusid valdkondi korraga, suutmata tihti oma ideid „tavamaailmale“ arusaadavaks teha? Neile küsimustele pole ühest vastust. Õnneks on maailmas psühhodraamat ja sotsiomeetriat palju edasi arendatud mimg seda ka uurimismeetodina. Suure panuse andis Zerka T. Moreno oma abikaasa ideede edasiandmisel, kirja panemisel ja arendamisel. Erinevad Instituudid ja organistsioonid seisavad hea selle väärtusliku inimkäsitluse kestmisel.

Kasutatud allikas:

Moreno Keskus