Site Overlay

Mida tähendab “kohtumine” (“encounter”) ja miks on oluline sellest rääkida?

Mida tähendab “kohtumine” (“encounter”) ja miks on oluline sellest rääkida?

Kohtumine (inglise keeles “encounter“) on psühhodraama üks keskseid mõisteid. Kohtuda on võimalik:

  • iseendaga,
  • mõne teise inimesega,
  • terve grupiga,
  • või lausa Jumalaga.

Kõik need on väga erinevad ja samas psühhodramaatilises mõttes on need nimetatud kohtumiste viisid kõik jällegi väga sarnased (Eesti Psühhodraama Ühing).

Kohtumist – sõltumata kellega kohtutakse, iseloomustab, et:

  • luuakse sügav kontakt kas siis iseenda tõelise “minaga” (inglise keeles “real self“) või teise inimese päris “minaga”;
  • julgetakse olla päriselt iseendana ja end teisele avada;
  • tuntakse siirast huvi teise vastu, kusjuures peamine kavatsus on mõista;
  • kasvanud enese aktsepteerimine, autentsus, avatus teis(t)e vastu, spontaansus ja sisemise loovuse potentsiaal (Paul Wilkins, Psychodrama, 1999-66).

Psühhodraama on teatavasti grupitöö meetod ja see võimaldab keerulisi situatsioone, sh konfliktseid olukordi konkretiseerida tänu grupiliikmete kaasamise. Loo peategelane (psühhodraamas “protagonist”) saab valida oma elust pärit rollidesse inimesi (psühhodraamas “abimina(d)”) ja seeläbi füüsiliselt tänu grupiliikme(te) abile “kohtuda” oma minaga – näha ja kogeda seda, mida ta oma vaimus ja kehas kannab, nii et seda saab muuta selgesõnaliseks, konkreetseks ja käsitleda siin-ja-praegu (Tobias Klein, 2012: 6).

Kui toimub kohtumine teise inimesega, on laval kolm objekti:

  • mina,
  • teine inimene,
  • nende suhe.

Sirkku Aitolehti kirjutab oma raamatus “Suhete näitelavad” “Kui peategelane vahetab rolli abiminaga, kes esindavad tema elus tähtsaid inimesi ning rollivahetust süvendatakse, siis kasvab peategelase võime asuda teise positsioonile. Avarduvad inimsuhteid raskendavad ühekülgsed arusaamad teisest ning empaatia ja ehtsad kohtumised saavad võimalikuks ka keset argipäeva” (2007: 46). Ta selgitab, et “isegi kui [kohtumise] osapoolteks ei ole peategelane ja tegelik inimene tema elust, ei vähenda see kohtumise ehtsust. Kui nii peategelane kui ka abimina(d) lähevad kaasa laval tekkiva vastastikuse mõjuga, sünnib uus kogemus, mis saab liigutada harjumuslikke suhtes olemise viise ka väljaspool lava.”

Mina mõistan “kohtumist” protsessina, mis on oma olumuselt suhe – suhe iseenda või suhe teise inimesega. Viimase puhul – et saaks tekkida suhe kellegi teisega, on eelkõige vaja kontakti iseendaga ja et üldse saaks midagi juhtuda, on esmalt vaja luua sobilikud tingimused kohtumise toimumiseks. Psühhodraama väljaõppega superviisori, coachi ja meeskondade koolitajana kasutan oma töös Jacob Levy Moreno inimese käsitlust, tema loovuse ja spontaansuse teooritat, sotsiomeetria ja loomulikult pshüüdraama meetodi erinevaid tehnikaid nagu:

  • peegel;
  • teisik;
  • rollivahetus.

Kuidas psühhodraama grupikohtumine täpsemalt aset leiab?

See on kolmeosaline:

  • soojendus või häälestumine (warm-up);
  • tööfaas või tegevus (action);
  • jagamine (sharing) – kasutatakse ka “refleksiooni” mõistet.

Eesti Psühhodraama Ühing kirjeldab protsessi nii: “Töö alguses räägime läbi piirid ja kokkulepped, alustavas grupis saame omavahel tuttavaks kasutades  erinevaid kohtumisi, reaalset suhtlemist ja loovaid tegevusi. Eesmärgiks on luua tööks vajalik piisavalt turvaline õhkkond ja suhe nii grupijuhi [psühhodraamas “lavastaja”, supervisioonis “superviisor”] kui grupikaaslastega  Tööfaasis kasutame sageli “lavastust”, kus üks inimene saab tuua välja mingi konkreetse küsimuse, loo, juhtumi, suhetemustri, sisepinged vms. Lavastuse kaudu on seda siis võimalik uurida, korrigeerida ja integreerida. Olles kellegi loos erinevates rollides saavad teised grupiliikmed teha ka endale olulist tööd. Peale tööfaasi järgneb jagamine, kus reflekteeritakse oma sarnaseid kogemusi ja tundeid, mis mõjub paremini kui nõu andmine ja kritiseerimine.  Kõigi lugude kuulamine ja aktsepteerimine aitab olla grupis võrdsemas positsioonis ja saada üksteiselt toetust. Moreno on viidanud, et oleme küll harjunud kaasa tundma kannatavale inimesele, peaksime endas aga arendama ka kaastunnet loova inimese suhtes. Seega grupis arendame oma mõistvust ja kaasaelamist nende suhtes, kes julgevad katsetada ja eksida, püüda luua oma elus midagi uut ” 

Tõelised kohtumised on need, kus meie vahel ei ole kohustusi, eelarvamusi, eesmärke, kokku lepitud rolle või muud taolist . Kohtudes sellistena nagu me oleme ja üheskoos tegutsedes, üksteist inspireerides, saame kogemusi, mis aitavad näha meid endid ja ümbritsevat uute nurkade alt, avastada ja kasvada (Tartu Psühhodraama Instituut).

Kasutatud kirjandus:

Eesti Psühhodraama Ühingu koduleht “Elu on kohtumine”

Klein, T. (2012) “Psychodrama unmasked: essential tools And techniques”

Tartu Psühhodraama Instituudi koduleht

Wilkins, P. (1999) “Psychodrama book” vol 2