Site Overlay

Kes või mis on “jõehobu töökohal”?

Kes või mis on “jõehobu töökohal”?

Kuidas mõjutab meie minevik pere- ja tööelu täiskasvanuna ning kuidas vabaneda lapsepõlves tahtmatult omandatud negatiivsetest käitumismustritest?

Tuntud Soome psühhoterapeut Tommy Hellsten räägib oma raamatus “Jõehobu töökohal” (2015) sellest, kuidas ära tunda hingeelust tulenevaid probleeme töösuhetes ning kuidas lapsena omandatud toimetulekurollid ja käitumismallid avalduvad täiskasvanuna tööalastes sotsiaalsetes suhetes. Ta vaatleb inimese tundeid, väärtushinnanguid ja vajadusi ning selgitab, kuidas “kohtuda” oma minevikuga, et seeläbi vabaneda neist rollidest ja käitumisstreteegiatest, mis meid takistavad olemast julge ja enesekindel ning elamast rahuldustpakkuvat elu.

“Jõehobu töökohal” nähtuse all peab Hellsten silmas olukorda, kus valusatele ja rasketele probleemidele ei julgeta otsa vaadata – psühhodraama keeles “kohata”, mis tuleb ühest kesksest mõistest “kohtumine” (inglise keeles “encounter“). Kohtumine võib aset leida kahe või enam inimese vahel, aga ka iseendaga või töösituatsioonidest rääkides probleemidega tööalastes suhetes ja töökeskkonnas.

Jõehobu nähtus on Hellsteni jaoks tugevalt seotud probleemidega kohanemisega, sh “ära harjumisega” kuivõrd nendega tegelemisega.

Soovitan Sul edasi lugeda, kui Sinu mureks on:

  • halvad suhted või pinged tööl;
  • sagedased üksteisest möödarääkimised töökaaslastega;
  • mõne kolleegi käitumise mittemõistmine;
  • erinevad väärtushinnangud;
  • pärsitud loovus ja teovõime ning kurnatus.

Kui inimeselt nõutakse aina saavutusi ja täiust, mõistmata, et ta on tervik, siis ei saa ta olla loov.

Tommy Hellsten

Toon järgnevalt välja, millised on Hellsteni käsitluse järgi peamised lapsepõlves n-ö tahtmatult omandatud toimetuleku rollid, mis kanduvad üle täiskasvanuikka ja mille kandmine on hakanud pärssima pere- ja töösuhete toimimist, inimese loovust ja initsiatiivi ning ettevõtlikkust. Nende olemasolu teadvustamine ja seejärel nähtavaks tegemine on esimesed sammud, et hakata mõistma, kuidas saab neist vabaneda.

Viiel rollil on igaühel oma nimi, milles peegeldub selle toimetulekustrateegia, kusjuures selle tekkimine on justkui “perekondlik tellimus” – vanemad hakkavad lapselt midagi ootama ja kujunev roll täidab perekonnas kellegi vajadusi.

“Valesangar” kogub kangelastegusid

Tegu on reeglina andeka lapsega, kes on pidanud heakskiidu ja tunnustuse saamiseks kõvasti pingutama, sest vanemad pole olnud võimelised nägema lapses teda ennast – nad näevad temas oma endi vajaduste ja teostamata unistuste elluviijat. “Valesangari” identiteet ongi lõpuks sõltuvuses tema kangelastegudega. Ta ei ole lapsena tohtinud olla nõrk ega saamatu ja on õppinud tegema ohjeldamatult tööd edu saavutamise nimel, sest ta mõõdab nii enda kui teiste väärtust saavutuste, edu ja välise hiilguse põhjal. Ilma edukas olemata ei ole ta justkui mitte keegi. Nii saab tööst tema sundmõte. Sageli kohtame teda juhtivatel kohtadel, kusjuures tema vildakatest väärtushinnangutest kujunevad kergesti kogu meeskonna väärtushinnangud, mille tulemuseks on enda ja oma pere pidev ohverdamine ning varem või hiljem läbipõlemine. Saavutustega on laps õppinud “välja teenima armastust” ja sama on tööl. Täiskasvanuna jätkab “Valesangar” tähelepanu pälvimist tänu pingutamisele, pühendumisele, töökusele ja enda nö suuremana näitamisele.

“Taagakandja” võtab enda peale vastutuse teiste ülesannete eest

Tegu on inimesega, kes lapsepõlves on pidanud enda kanda võtma vanema rolli, see tähendab vastutuse vanemate ülesannete eest, sest perekonnas on ema või isa ühel või teisel põhjusel olnud võimetu täiskasvanuna toimima ja lõpuks on probleemid paisunud niivõrd suureks, et vanemate jõust igapäevaeluga toimetulekuks enam ei piisa. “Taagakandja” laps õpib perekonna vajadusi ja tundeid vaistlikult tajuma, ent reeglina sellest ei piisa. Kui näiteks emal on halb tuju ega võta vastutust oma tunnete eest, teeb ta lapsest süüdlase. Laps tunneb end pidevalt süüdi olevat ja üritab enda peale võtta üha suuremat koormust, et pälvida armastust, mida ta vajab. Laps peidab oma viha headuse ja tubliduse maski taha ning ta ei oska ühel hetkel enam oma vajadusi ära tunda ega väljendada. Sama on ka töökollektiivis. Ta mõtleb alati sellele, kuidas teistel parem oleks, sest ta on terve elu harjunud teiste tundeid ja vajadusi tähtsamateks pidama ning on nõus kogu maailma süü enda peale võtma. Vajalik olemisest ja teiste aitamisest saab tema identiteet. Teistele andes otsib ta tõendust iseenda väärtuslikkuse kohta. “Taagakandja” tugevus seisneb oma nõrkuse eitamises. 

“Patuoinas” ehk probleemne laps

Tegu on inimesega, kellest on saanud perekonna süüalune, keda vajatakse selle seletuseks, miks peres on asjad halvasti. Ta vabastab oma vanemad eluvastutuse kandmisest ja valusate probleemidest, mida vanemad ei oska täiskasvanutele omasel viisil käsitleda, vaid teevad näo nagu neid ei olekski olemas või langevad kas masendusse või raevu. Laps hakkab seda valu siis enda sees kandma ja reeglina vanemad ei seosta lapse häirekäitumist oma käsitlemata jäänud probleemidega ja tõlgendavad need lapse enda probleemideks, kuigi tegelikult on tegu vanemate võimetusega oma tundeid valitseda ja väljendada. Nad tunnevad end halvasti ja kuna nad pole võimelised nägema enda osa selle halva enesetunde tekkimises, siis vajavad nad mingit vastutusest vabastavat selgitust. Selleks kasutavad nad ühte oma lastest. Vanemate meelest on niisiis pere asjad halvasti, sest laps tekitab oma käitumisega probleeme. Nii õpib laps oma käitumisega tähelepanu juhtima oma halvale meeleolule.

Töökollektiivis ei tunnista “patuoinas” seal kehtivaid norme ega väärtushinnanguid ja teostab ennast teiste arvelt. Ta on õppinud häbi mitte tundma. Kui muidu on häbil väga oluline roll, mille abil õpetatakse lapsele ebaõiget käitumist mõistma ja sellest tulenevalt oma käitumise muutmist tulevikus. “Patuoinas” pole võimeline teistega samastuda ja koostööd teha. Ta jääb oma tunnete, kogemuste ja mõtetega üksi. “Patuoina” probleem seisneb selles, et ta pole kunagi täiskasvanuks saanud, vaid jäänud lapseks, sest ta pole saanud liituda oma perekonnaga sellisena, milline ta on ja seepärast ei kuulu ta õieti kuhugi. Hüljatustunde tõttu on kogenud palju viha. Käsitlemata hülgamiskogemused sunnivad teda teisi hülgama. Ebapiisavuse tunne tekitab temas kadeduse ja armukadeduse tunnet.

Nähtamatu ehk unustatud laps ei taha kellelegi tüliks olla

Tegu on inimesega, keda lapsena on soovitud mitte olla tüliks. Ta on vaistlikult tajunud, et tema vanematel ei jätku tema jaoks jõudu. Vanemad premeerivad teda selle eest, et teda ei ole olemas. Eemale tõmbudes teeb nähtamatu laps seda, mida temalt oodatakse. Nähtamatul lapsel pole kedagi, kes aitaks tal elu kaootilisust analüüsida ja korrastada. Nii tunneme ta ära ennekõike selle järgi, et tema sisemuses valitseb segadus. Tema tunneb ära ka sellest, et ta on hea ja tubli. Ta on õppinud viha hoidma enda sees, sest selle väljendamine oleks liiga suur risk, mis paneks proovile armastuse, mis tema jaoks on olemas. Ta vajab palju energiat, et oma viha kontrolli all hoida ja maskeerida tubliduseks. Kui ta otsib ennast teiste heakskiidu taotlemise kaudu, ei julge ta riskida hüljatuks jääda, vaid valib viha mitte väljendamise. Hüljates oma viha, hülgab ta tegelikult iseenda. Selle kõigega toime tulekuks loob ta endale unistustemaailma, millest ta kirjutab nt oma päevikus ja kuhu ta valab oma kurbuse, lohutusigatsuse ja üksinduse valu.

Mitte kuhugi kuulumise ja kokkukuuluvuse puudumise toob ta kaasa täiskasvanuellu, olles tagasihoidlik ja arg, seda ka hääletoonilt ja riietuselt soovides jääda võimalikult märkamatuks. Kuna ta pelgab enda viha, siis kardab ta meeletult ka teiste viha ning seetõttu hoidub oma arvamuse väljendamisest, veel vähem minna vastuollu kellegi teise huvidega. Ta pelgab välja näidata ka oma andekust ja nii teeb tihti oma võimetele mitte vastavat tööd. Ta matab oma talendi maha, selle asemel, et pöörata see enda kasuks. See nõuaks julgust olla nähtav ja nii vaadatakse tunnustust ja ametikõrgendust jagades temast alati lihtsalt mööda. Olles sisemiselt ebakindel ja hirmunud, kompenseerib ta seda üliturvalisusega. Vältimaks uusi väljakutseid, teeb ta pidevalt ühte ja sama tööd ning koguaeg samamoodi. Teisi tõrjudes tõrjub ta ühtlasi selle, mida ta sisimas kõige enam igatseb: saada nähtuks, kuulduks, tähele panduks, mõistetuks ja teiste hulka kuuluvaks.

“Naerutaja” peidab oma rolli taha perekonna probleemid

Tegu on inimesega, kes on lapsena õppinud vanemate tähelepanu saama veiderdades, kõige üle nalja visates ja lõbus olles, ent millega ta varjab suurt sisemist kurbust, valu, kõrvalejäetust ja ka viha. Ta on pidanud teostama endale täiesti võõrast mina, sest tema tõelisele minale ei ole ruumi olnud. “Naerutajalaps” on roll, mille taha ta peidab valusad tunded ja probleemid, mida perekonnas ei osata käsitleda ja “kohata”. Vanemad vajavad teda selles rollis lõbustajana ja pingete vallandajana – ta juhib tähelepanu probleemidest kõrvale. Naeru taha peidetakse see, mida tegelikult peaks “kohtama”. “Naerutajalaps” on justkui tsirkuse kloun, kelle veiderdamisest saab tema identiteet, mille ta võtab täiskasvanuks saades kaasa ja toob ka oma tööellu. Enamasti on “naerutaja” hinnatud töökaaslane – seltskonna hing, sest ta on üsna võluv, seltskondlik, sotsiaalselt paindlik ja erk. Paraku on tema seltskondlikkus pinnapealne. Ta oskab osavalt teemat vahetada kui jutt peaks liiga tõsiseks minema. Samuti võib ta töönõupidamisel asjad tõsiseid teemasid arurades naljaks pöörata. Pikkamööda lakkavad teised temasse tõsiselt suhtumast, mis võib lõpuks takistada edasiminekut karjääris.

“Naerutaja” traagika seisneb selles, et ta ei saa peatuda. Seisma jäämine sunniks teda “kohtama” oma sisemuses peituvat halba tuju, vaeva ja valu.

Mulle väga meeldib Hellsteni seisukoht, et “kui inimesel saab tööl jaks otsa, siis tuleks tema mittejaksamisele ja kurnatusele läheneda austusega.” Teisisõnu – tööandjana peaks seda tõsiselt kuulama ja mitte hakkama kohe kiireid lahendusi pakkuma, vaid “probleemi tuleb “kohata” ja inimest mõista – siis on see olukord lahendatav.

Enamik inimesi samastub mõnega neist ja peab mõnda neist omaks. Lapsed kindlustavad nende abil oma ellujäämise valusates peresituatsioonides. Igaüks samastub oma rolliga, korrakski suutmata seda seada kahtluse alla, sest keegi ei ole tema ette seadnud peeglit. Rollid kujunevad seda tugevamaks, mida rohkem annab jõehobu endast märku. Mida rohkem inimene ellujäämisstrateegiaga samastub, seda tugevamini minevik teda oma haardes hoiab.

Lapsepõlves omandatud toimetulekurollidest aitab vabaneda toona “ellujäämiseks” vajalike strateegiate ja käitumismustrite äratundmine ja teadvustamine kas siis iseenda või kolleegi juures: “Rollide tunnistamine vabastab olema Sina ise!” (Hellsten, 2015: 200). Minevikule n-ö “otsa vaatamine” ja probleemidega lõpuks tegelema hakkamine aitab lahendada hingeelu probleemidest tulenevaid ja täiskasvanueas enam mitte toimivaid negatiivseid käitumisviise, mis mürgitavad töökeskonda ja omavahelisi suhteid. Kui me hakkame mõistma oma minevikku, siis ei sea see meile enam ettekirjutusi ja oleme vabad elama olevikus ning kujundama oma sügavamat – oma tõelist identiteeti.

Kuidas siis jõehobu, kes rikub meeskonna moraali ja ühiselt kokkulepitud mängureegleid töökohal nähtavaks muuta ja ta siis sealt minema kihutada, selle asemel, et kohaneda tema käitumisega ja tema probleemile hoopiski ruumi teha?

Tavapärane on see, et jõehobu töökohal kaitstakse, tema tegusid varjatakse, tema dekonstruktiivset käitumist alahinnatakse ja sellest tulenevaid probleeme eitatakse, teised kannavad vastutust tema tööülesannete eest -temast räägitakse tagaselja, ent otse ei ütle keegi midagi.

Jõehobu kohalolekust meeskonnas teatakse, kui ülejäänud käituvad, nagu teda ei olekski – nii muutub jõehobu nähtamatuks ja just oma nähtamatuse tõttu nõuab ta tohutult tähelepanu ja energiat, mida muidu saaks suunata kuhugi mujale. Mida kauem lastakse jõehobul töökollektiivis elada, seda rohkem energiat ta “ära sööb” ja seda rohkem süvenevad temaga seotud probleemid

Millised on tööandja valikud?

  • võimaldada töötajale või kui kurnatus ja ületöötamine haarab mitmeid inimesi, siis kogu meeskonnale supervisiooni;
  • võtta endale juhina keegi kaasteeliseks ja arengupartneriks, kellega oma ideid ja mõtteid läbi arutada;
  • mõnikord piisab meeskonnana kokkulepete tegemisest, mis vajab aega üheskoos läbi arutada, kuidas meil täna asjad on ja kuidas võiksid olla. Siin on abiks meeskonna arengu- ja koostööpäev.

Kokkuvõttes tuleb raskeid ja valusaid probleeme “kohata” ja nendega tegeleda ning mitte jõehobuga kohaneda. Vajalik on sekkumine või vahele astumine.

Töörõõm sugeneb tervetest väärtushinnangutest […]. Väärtushinnangud muutuvad alles siis, kui inimene oma sügaval sisimas muutub.

Tommy Hellsten

Tööelu nõuab üha enam loovust. Jacob Levy Moreno loovuse teooria kohaselt on inimene seda loovam, mida madalam on tema ärevustase ja vastupidi – mida ärevam on inimene, seda madalam on tema loovus (Lindqvist, 2003).

Töö iseloom on niivõrd palju ajas muutunud, et enam ei piisa perfektsest tehnilisest sooritamisest, vaid vaja on tegevust, mis nõuab loovust ja innovatiivsust. Seetõttu on oluline tegeleda töötajate ärevuse maandamisega.

Muutuse käivitamine nõuab vaeva, valu ja kannatust, mis viivad kasvamiseni. Seepärast pole töökollektiivis kriise vaja pidada ebaõnnestumiseks, vaid millegi uue võimaluseks. Uus saab tekkida ainult siis, kui vana on “katki läinud”. See aga nõuab peatumist, aja maha võtmist ja rahunemist. Et inimesed saaksid oma töös hakata muutuma ja kasvama, peavad ka töökohad muutuma ja kasvama. Töötaja peaks mahtuma oma töökohale koos oma nõrkuste ja tugevustega. Tõeline tugevus põhineb kusjuures oma nõrkuse äratundmisel, tunnistamisel ja läbitöötamisel. Kollektiiv saab muutuda vaid siis kui indiviidid muutuvad ja vastupidi – töötajad peavad muutuma koos organisatsiooniga.

Telli oma meeskonnale koolitus või tule individuaalsesse konsultatsiooni.

Psühhodraama väljaõppega superviisori, coachi ja koolitajana oskan ma tuua jõehobu nähtavaks. Ma kasutan psühhodraama keskseid tehnikaid nagu:

  • Kohtumine (“encounter”)
  • Peegel
  • Teisik
  • Rollivahetus

Psühhodraama on mõjus meetod.

Loe psühhodraama kohta rohkem!

Kasutatud allikad:

Hellsten, T. (2015) “Jõehobu töökohal”

Lindqvist, M. (2003) “Julge elu unelm”