Millist lisaväärtust annab DiSC-mudeli kasutamine meeskonnacoachingus? DiSC-mudel on laialt levinud inimkäitumise kirjeldamise ja selgitamise tööriist, mida kasutatakse peamiselt personalivaldkonna arendamisel. Arvestades, et ma olen nii sertifitseeritud DiSC konsultant-koolitaja kui ka professionaalne superviisor ja coach, uurin järgnevalt DiSCi kasutamist meeskonnacoachingus. Etteruttavalt saab öelda, et DiSC võimaldab paremini mõista meeskonnaliikmete isiksuseomadusi ja käitumist ning seeläbi arendada tõhusamat koostööd. Kuidas see siiski täpsemalt käib, selle kohta jaganagi järgnevalt näpunäiteid: Alustada tuleb sellest, et igale meeskonnaliikmele koostatakse personaalne DiSC käitumisprofiil. Everything DiSC Workplace annab ca 20 leheküljelise detailse rapordi. Tutvu minu profiiliga näidisrapordina. Profiil annab niisis ülevaate meeskonnaliikmete käitumisviise, tugevusi, eelistatud suhtlusstiilist, prioriteetidest ja nõrkustest. Samuti aitab see neil paremini mõista, kuidas parandada oma+ koostööoskusi ja tõhusust töötades teiste meeskonnaliikmetega. Individuaalsete DiSC-profiilide põhjal saab koostada ka meeskonna raporti, mis annab ülevaate meeskonnast kui tervikust ning tuvastab sarnasused ja erinevused. Meeskonna raort aitab mõista, millised on meeskonna tugevused ja nõrkused ning kuidas neid neid arendada selliselt, et meeskond oleks tiimina tõhusam ja parandada omavahelist suhtlust ja koostööd. Coachingu formaat võimaldab ühelt poolt anda tagasiside iga meeskonnaliikmele individuaalsele arengu potensiaalile, teisalt mõista, kuidas nende käitumine mõjutab meeskonna dünaamikat. Arvestades meeskondlikke eesmärke, aitab meeskonnacoaching julgusta tiimiliikmeid kasutama oma tugevusi meeskonna kasuks ja arendama oma nõrkusi patrema koostöö nimel. Meeskonnacoachingu käigus saab arutada, kuidas meeskonnaliikmed saavad paremini koostööd teha ja milline peaks olema igaühe isiklik panus. DiSC-mudel aitab koostöö kõrval arendada ja parandada meeskonnaliikmete suhtlemisoskusi, sest personaalne raport koosneb põhjalikest soovitustest, kuidas ühe või teise käitumisstiili esindaja peaks suhtlema teisega arvestades omakorda tema loomuomast käitumisstiili. DiSC aitab inimesel avastada ka oma “pimeala” (Johari aken). Näiteks võib introvertsem meeskonna liige mõista, kuidas ta saab oma mõtteid ja ideid paremini väljendada, samas kui ekstravertsem meeskonna liige võib õppida paremini kuulama. Coachingu fookuses on eesmärkide seadmine ja tulemuste nimel pingutamine ning DiSC-mudel on meeskonna eesmärkide seadmiseks just suurepärane tööriist. Kui mõista, millised on meeskonnaliikmete tugevused ja nõrkused ning kuidas neid saab kasutada meeskonna eesmärkide saavutamiseks, siis võib meeskonnaliikmete käitumise profileerimine aidata kindlaks teha, milline roll võiks kellelegi meeskonnas sobida, et tagada meeskonna optimaalne koostöö. DiSC profiilid aitavad mõista kindlasti ka seda, kuidas ühe või teise käitumisstiili esindaja harjumuspäraselt konflikte lahendab. Meeskonnacoachingu käigus saab arutada, kuidas erinevaid konflikte lahendada ja kuidas leida lahendusi, mis rahuldaksid kõiki meeskonnaliikmeid. Pärast meeskonnacoachingu toimumist on oluline jälgida, kuivõrd meeskonnaliikmed oma käitumisviise ja suhtlemist muudavad ning kuidas see mõjutab meeskonna tulemuslikkust. Kokkuvõttes võib öelda, et DiSC-käitumisprofiilid on kasulik tööriist meeskonnacoachingus, mis aitab mõista meeskonnaliikmete käitumisviise ja tugevusi ning seeläbi parandada meeskonnatööd ja suhtlust. Artikkel on ilmunud portaalis Personaliuudised.ee Uuri lähemalt!
Suhted tööl on kõige loetum teema
TOP 3: loetuimad artiklid 2022 Inimesi kõnetab kõige enam töökeskkonnas keerulistele inimsuhetele lahenduste otsimine. Järjekordne aasta on lõppemas ja on aeg teha kokkuvõtteid. Mina otsustasin võtta aasta kokku kodulehe külastatavuse alusel e milliseid artikleid on inimesed kõige enam lugenud. Kokku olen vabakutselise superviisori ja coach ‘ina tegutsemise aastal kirjutanud oma blogisse 19 artiklit – osad on lühemad, osad pikemad; osad otsesemalt supervisiooni ja coaching ‘u teemadel, osade puhul olen saanud inspiratsiooni raamaute lugemisest. Kolme enimloetud artiklite sisu osas korduvad läbivalt järgmised mõtted: iseenda ja teiste käitumismustrite teadvustamine;oma harjumuspärase käitumis- või suhtlemisviiside teadlik muutmine; konfliktide lahendamine; lahenduste leidmine keerulistele olukordadele;strateegiad tulemuslikumas koostööks erinevate inimestega. TOP 1 “Kuidas suhtlemistasandite tundmine aitab paremini toime tulla konfliktidega?” Meie kõigi ideaal on see, et meiega suheldakse kui võrdväärse partneriga, s.o täiskasvanu suhtlustasandilt, end ometi tuleb ette, kus üks vestluspartneritest laskub kas lapsele omasele alt-üles suhtlustasandile või siis võtab hoopiski ülevalt-alla kurja lapsevanema rolli. Arvatavasti tuleb meil kõigil ette, et kasutame neid kõiki kolme. Artikli point on aga see, et konflikte saab lahendada ainult täiskasvanu rollist. Inimene on täiskasvanu sedavõrd, kuivõrd ta võtab vastutuse ja toimib täiskasvanu rollides.Malcolm Shepherd Knowles TOP 2 “Miks Sa peaksid endale tegema DiSC käitumisprofiili?” Me tihti peame enda käitumis-või suhtlemisstiili iseenesest mõistetavalt kõige sobivamaks (kui mitte öelda õigemaks). Keerulistes olukordades, kus teise inimese väljendusviis või käitumine ei ole meile ootuspärane, soovime ilmselgelt, et teine vestluspartner midagi endas muudaks. Artikli point on aga see, et üksmeelse koostöö tagab see, kui me ise kohaldame oma loomuomast reageerimist vastavalt teise osapoole profiilile. Inimesed ei jõua tippu, sest neil veab. Nad jõuavad tippu, sest teevad midagi teistest erinevalt.TONY ROBBINS TOP 3 “Kuidas aitab kovisioon kaasa organisatsiooni edule?” Me oleme harjunud omaette toimetama ja iseseisvalt hakkama saama. Kovisiooni, mis on oma olemuselt kollegiaalne coaching, metoodika annab sarnast tööd tegevatele spetsialistidele võimaluse üheskoos arutada oma tööalaseid väljakutseid. Mitmed mudelid – on see siis Bono kuue mütsi meetod, Walt Disney meetod, Roger von Oech meetod või David Cooperrider 4D mudel soodustavad loovust ning aitavad probleemile läheneda uue nurga alt. Loovus on inimese võime toimida harjunud olukordades uutmoodi ja uutes oludes adekvaatselt.”JACOB LEVY MORENO Kokkuvõtvalt Meeskondade – või laiemalt organisatsioonide paremini tööle saamise valemi leiame Patrick Lencioni “5 põhjust, mis meekskonnad ei toimi?” püramiidist, kui pöörame need põhjused positiivsesse võtmesse. Hästi toimiva meeskonna loovad meeskonnaliikmed, kes: usaldavad üksteist ja tunnevad end töökeskkonnas üksteise seltsis turvaliselt;julgevad väidelda ideede üle ega väldi eriarvamuste üle arutamist;on pühendunud ühiselt langetatud otsuste elluviimisele;kohustavad üksteist juhul kui märkavad, et mõned kalduvad kokkulepitud rajalt kõrvale;keskenduvad ühiste eesmärkide saavutamisele paremate tulemuste nimel. Soovin kõigile, et Teie uusaastasoovid täituksid!
Kuidas toime tulla mõtte-, tunde- ja tahtebarjääriga?
Kuidas toime tulla mõtte-, tunde- ja tahtebarjääriga? Arengut ja õppimist võib takistada mõtte-, tunde- ja tahtebarjäär. Mis need on ja kuidas neid ületada? Silmitsi mõttebarjääriga Kaks näiliselt vastuolulist, kuid tegelikult üksteist täiendavat mõtteviisi on divergentne mõtlemine (ehk lahknev mõtlemine) ja konvergentne mõtlemine (ehk koondav mõtlemine). Divergentne mõtlemine on mõtlemine, mis: Konvergentne mõtlemine läheneb probleemile lahenduste otsimisele eeldusel, et on ainult üks õige lahendus või vastus. Erinevate ülesannete lahendamine eeldab oskust kasutada mõlemat tegelikult kõigile inimestele omast mõtteviisi, kuid sageli on täiskasvanul kujunenud välja eelistus, mida rakendatakse alateadlikult. Üks esimesi samme mõttebarjääriga toimetulekul on õppida märkama ühekülgsust või väga eelistatud mõtteviisi. Coenraad Van Houten Mõtlemisbarjääri ületamise tulemusena kujuneb inimeses austus maailma ja teiste inimeste vastu, olles samas pühendunud ja teadvustades oma väärtusi. Tõhusad viisid, kuidas luua inimesele võimalus oma mõtlemisharjumuste teadvustamiseks ja mõttebarjääriga töötamiseks: Silmitsi tundebarjääriga Emotsionaalne barjäär viitab vastupanule, mis avaldub meie tunnetes. See ei ole reaktsioon välismaailmale, vaid millelegi inimese sees. Tõhusad viisid, kuidas luua inimesele võimalus oma tundebarjääriga tegeleda: Enda emotsionaalse barjääriga toimetulemine annab inimesele: Silmitsi tahtebarjääriga Tahtebarjääri põhitunnus on ärevus, mis eksisteerib inimese sees varjatud kujul. See on midagi inimese ja maailma vahel. Inimese Mina tahab maailmas midagi muuta: väljendada, ümber kujundada, teostada ja selles kohtab ta tahtega seotud vastupanu. Tahtebarjäär avaldub inimeses: Tahtebarjääri taustal on ärevus ja hirm elu, muutuste ning tuleviku ees. Ärevus aeglustab aktiivsust, viib automaatse tegevuseni, millesse isiklikuks ja professionaalseks arenguks ning kohanemiseks vajalikud kognitiivsed protsessid ei ole piisavalt kaasatud. Tõhusad viisid, kuidas luua inimesele võimalus oma isikliku tahtega tegeleda: Kokkuvõte Olgu tegu coachingu või supervisiooni sessiooniga või hoopiski õppeprotsessiga, siis kui kesksel kohal on õppimine, isiklik või professionaalne areng, mis eeldab toimetulekut muutusega, siis kõige tähtsam on osata inimest või tervet meeskonda toetada nende kolme barjääriga tegelemisel. Alustada tuleb sellest, et ära määratleda, milline barjäär on konkreetses olukorras kõige teravam. Teisisõnu, mis tekitab vastupanu – on see tulenev mõttebarjäärist, tundebarjäärist või tahtebarjäärist. Uuri lähemalt! Allikas: Coenraad, Van H. (1999). Awakening the Will. Principles and Processes in Adult Learning. Forest Row, Sussex: Temple Lodge Publishing; 2nd edition. Peaasi.ee Haridussõnastik:
Mida jõehobu kollektiivis teeb?
Mida jõehobu kollektiivis teeb? Kirjutan Äripäeva väljaantavas personalijuhtimise teemadele keskenduvas ajakirjas Personali Praktik sellisel intrigeerival teemal nagu “Mida jõehobu töökollektiivis teeb?”. Inspiratsiooni loo kirjutamisel sain Soome psühhoterapeut Tommy Hellsteni raamatust “Jõehobu töökohal” (2015), kes räägib sellest, kuidas ära tunda lapse- ja noorukieas kogetud probleemide jälgi töösuhetes ning kuidas lapsena omandatud käitumismallid võivad täiskasvanueas töösuhteid mõjutada. Kuid kes see “jõehobu” siiski on? Hellsten kirjeldab olukordi, kus keerulistele probleemidele ei julgeta otsa vaadata, neid ei soovita või ei suudeta lahendada. Miks? Sest neid varjutavad lapsepõlvest pärit valusad kogemused, mille lahendamine on pooleli jäänud, või probleemid, mille jälgi psüühikas on raske endale tunnistada. Psühhodraama – üks psühhoteraapia suundi – kirjeldab mõistega „kohtumine“ (ingl encounter) süvakontakti, kus jõutakse inimpsüühika mitmete kihtide süvitsi mõistmise ja aktsepteerimiseni viisil, mis võimaldab valusad kogemused ja läbielamised läbi töötada ning enda mina-pildi ja maailmatajuga tervikuks integreerida. Süvakontakt ja kohtumine võib aset leida kahe või enama inimese vahel, aga ka iseendas, kui keerulised töösituatsioonid turvalises ja usalduslikus psühhodraama grupis läbi töötatakse. 5 toimetuleku viisi, mis on pärit lapsepõlvest Hellsteni käsitluses on lapsepõlves tahtmatult omandatud toimetulekus viis peamist rolli. „Valesangar“ kogub kangelastegusid Tegu võib olla andeka lapsega, kes on pidanud tunnustuse saamiseks kõvasti pingutama, sest vanemad nägid temas omaenda vajaduste ja teostamata unistuste elluviijat. Ta ei ole lapsena tohtinud olla nõrk ega abitu. Ta on õppinud tegema edu nimel ohjeldamatult tööd, sest ta mõõdab nii enda kui ka teiste väärtust saavutuste ja edu põhjal. Tööst on saanud tema sundmõte. Sageli kohtame teda juhtivatel kohtadel. Tema vildakad väärtushinnangud laienevad kogu meeskonnale, mille tulemuseks on enda ja oma pere pidev ohverdamine ning läbipõlemine. Lapsena õppis ta oma saavutustega välja teenima armastust ja sama kordub tööl: täiskasvanuna jätkab „valesangar“ tähelepanu pälvimist pingutamise, pühendumise, töökuse ja enda n-ö suuremana näitamise kaudu. „Taagakandja“ võtab endale vastutuse kolleegide ülesannete eest Lapsepõlves on ta pidanud enda õlule võtma vanema rolli, sest peres on ema või isa olnud võimetu täiskasvanuna toimima. „Taagakandjast“ laps õppis pere vajadusi ja tundeid vaistlikult tajuma. Ta tundis ennast pidevalt süüdi olevat ja üritas enda kanda võtta üha suuremat kohustuste koormat, et pälvida armastust. Ta õppis oma viha tubliduse maski taha peitma ning ei oskagi ühel hetkel enam oma vajadusi ära tunda ega väljendada. Sama juhtub töökollektiivis. Töökas ja vastutustundlik kolleeg mõtleb enamasti sellele, kuidas teistel parem oleks. Ta on nõus teiste kohustused, tegematajätmised ja süü enda peale võtma. Vajalik olemisest ja teiste aitamisest on saanud tema identiteet. Teistele andes otsib ta tõendust iseenda väärtuslikkuse kohta. „Patuoinas“ ehk probleemne laps Temast sai lapsena perekonnas süüdlane, keda vajati, seletamaks, miks peres on asjad halvasti. Ta vabastas oma vanemad eluvastutuse kandmisest ja valusatest probleemidest, mida vanemad ei osanud täiskasvanutele omasel viisil käsitleda, vaid tegid näo, nagu neid polekski olemas või langesid kas masendusse või raevu. Vanemate meelest olid peres asjad halvasti, sest laps tekitas oma käitumisega probleeme. Töökollektiivis ei tunnista „patuoinas“ seal kehtivaid norme ega väärtushinnanguid ja teostab ennast teiste arvelt. „Patuoina“ probleem seisneb selles, et ta pole täiskasvanuks saanud, vaid on jäänudki lapseks. Hüljatuse ja ebapiisavuse tunne tekitab temas kadedust ning armukadedust. Ta pole õppinud häbi tundma ega mõista, et käitub valesti. Ta ei võta omaks, et peaks midagi muutma ja pole seetõttu võimeline koostööks. „Nähtamatu“ ehk unustatud laps ei taha kellelegi tüliks olla Lapsena peeti teda tülikaks. Ta tajus vaistlikult, et tema vanematel ei jätku tema jaoks aega ja jõudu. Vanemad premeerisid teda selle eest, et ta jäi nähtamatuks. Eemale tõmbudes tegi ta seda, mida temalt oodati. Nähtamatu lapse sisemuses valitseb segadus. Ta on õppinud hoidma viha enese sees, sest selle väljendamine oleks pannud proovile vanemate armastuse. Ta vajab energiat, et oma viha kontrolli all hoida ja tubliduseks töödelda. Kuulumise puudumise toob ta kaasa ka täiskasvanuellu, olles tagasihoidlik ja arg (vahel ka hääletoonilt ja riietuselt), soovides jääda võimalikult märkamatuks. Kuna ta pelgab enda viha, siis kardab ta ka teiste viha ning seetõttu hoidub oma arvamuse väljendamisest. Ta ei söanda välja näidata oma andekust ja teeb seetõttu võimetele mittevastavat tööd. Teisi tõrjudes tõrjub ta ühtlasi selle, mida ta sisimas kõige enam igatseb: saada nähtuks, kuulduks ja mõistetuks ning teiste hulka kuuluda. „Naerutaja“ peidab oma rolli taha perekonna probleemid Ta on lapsena õppinud vanemate tähelepanu saama veiderdades, kõige üle nalja visates ja lõbus olles. Sellega varjab ta suurt sisemist kurbust, valu, kõrvalejäetust ja ka viha. Vanemad vajasid teda selles rollis lõbustajana ja pingete leevendajana – ta juhtis tähelepanu probleemidest kõrvale. Naeru taha peidetakse see valu, mis tuleks läbi töötada. Töökollektiivis on „naerutaja“ hinnatud kaaslane – seltskonna hing, sest ta on võluv, sotsiaalselt paindlik ja erk. Paraku on tema seltskondlikkus pinnapealne. Ta oskab osavalt teemat vahetada, kui jutt liiga tõsiseks läheb. Töönõupidamisel võib ta asjalikud teemad naljaks pöörata. Pikkamööda lakkavad teised temasse tõsiselt suhtumast, mis võib lõpuks takistada edenemist karjääris. Kuidas lapseeast pärit rollimaskid langetada? Enamik inimesi samastub mõne kirjeldatud rolliga. Lapsed kindlustavad selliste rollide kaudu oma toimetuleku valusates peresituatsioonides. Rolliga samastutakse, vastates oluliste täiskasvanute ootustele. Rollid muutuvad seda tugevamaks, mida rohkem inimene neid kasutab ja harjumusest rollimaski taha varjuda kujuneb välja iseloom. Hellsten on seisukohal, et kui inimesel saab tööl jaks otsa, siis tuleks tema kurnatust käsitleda austusega. Teisisõnu – tööandja peaks teda tõsiselt kuulama ja mitte hakkama kohe kiireid lahendusi pakkuma. Probleemi tuleb „kohata“ ja inimest mõista – siis on olukord lahendatav. Lapsepõlves omandatud toimetulekurollidest aitab vabaneda toona „ellujäämiseks“ vajalike strateegiate ja käitumismustrite äratundmine ning teadvustamine. Hellsten tõdeb: „Rollide tunnistamine vabastab olema sina ise!“ Mineviku teadvustamine ja sellega kohtumine ning probleemidega tegelemine aitab korrigeerida täiskasvanueas enam mitte toimivaid käitumisviise, mis takistavad tööl toimetulekut ja töösuhteid või mürgitavad töökeskkonda. Tavapärane on, et „jõehobusest töökohal“ avalikult ei räägita – küll aga tagaselja! Tema „tegusid“ varjatakse, tema dekonstruktiivset käitumist alahinnatakse ja sellest tulenevaid probleeme eitatakse. „Jõehobu“ kohalolek meeskonnas pole saladus, kuid ülejäänud käituvad, nagu teda ei olekski – nii muutub jõehobu nähtamatuks. Aga just oma nähtamatuse tõttu nõuab ta üha rohkem tähelepanu ja neelab energiat. Mida kauem lastakse jõehobul töökollektiivis lösutada, seda rohkem energiat ta õgib ja temaga seotud probleemid süvenevad. “Jõehobu kohalolek meeskonnas pole saladus, kuid ülejäänud käituvad, nagu teda ei olekski – nii muutub ta nähtamatuks. Aga just nähtamatuse tõttu nõuab ta üha rohkem tähelepanu ja neeleb
Kuidas meeskonnas kaasatust kraadida?
Kuidas meeskonnas kaasatust kraadida? Osalesin 26. mail Noblessneri Valukojas toimunud Äripäeva juhtimiskonverentsil Coaching 2022 VASTUPANU maailmakohviku meetodil põhineva töötoaga teemal “Kuidas meeskonnas kaasatust kraadida?”. Konverentsi energiapausi ajal toimunud kohtumisel teemast huvitatud konverentsi külastajatega mõtestasime koos: kaasatuse mõistet; minu jaoks on see vastupanu positiivne vastand – kui töötajad ei osuta vastupanu, siis näitab see, et nad on kas kaasas või vahemasti neutraalsed;kaasava juhtimise, s.o coachiva juhtimise olemust. Selleks, et juhina saada teada oma inimeste meelsust ning kuivõrd on nad kaasas ja kaasatud, aitavad skaalaküsimused, mis aitavadki meelsust n-ö kraadida. Skaala väärtused võivad olla 1 kuni 10, aga ka %-des või näiteks autospidomeetri näidud (“Kui Sa mõtled praegu oma tööelu tempole ja võrdled seda autospidomeetriga, siis millist kiirust see näitab?”). Kraadida saab: avatust ja valmisolekut muudatustele, uuendustele;motiveeritust, pühendumust ja tegutsemisvalmidust seatud eesmärkide saavutamisele ja ühiste otsuste elluviimisele. Maailakohvikus osalenud juhid said pakkuda ka omalt poolt näidisküsimusi, mida nad oma enda meeksonna käest sooviksid teada saada. Toon välja mõningased näited: “Kuivõrd motiveeritud oled Sa selles uues projektis ise kaasa lööma?“; “Kuivõrd väärtustatuna Sa end meie organisatsioonis tunned?”. Samas ruumis viibides on hea palud ainimestel tõusta püsti ja moodustada sotsiomeetriline rivi skaalal 1-10 (või mõnes muus väärtuses nagu eelpool mainitud). Hajusana töötavas meeskonnas saab seda väga edukaltteha ka erinevates veebikeskondades alustadades tavalises Google Jambord‘ist. Ükskõik, mida ja millisel viisil – kontaktsena või online‘s küsida, siis oluline on anda inimestele võimalus jagada väiksemas ringis, mis paneb neid selliselt end ühes või teises küsimuses positsioneerima. Kõrvuti olevad inimesed mõtlevad tõenäoliselt samas suunas ja neil on koos lihtsam oma arvamust hiljem suuremas ringis ka välja öelda. Miks skaalaküsimusi esitada või oma töös juhi või coach‘ina kasutada? Skaalaküsimused aitavad: kaardistada tegelikkust – reaalset olukorda; mõeldes coaching‘us kasutatavale GROW mudelile, siis vastab see Reality etapile.saada mõnes küsimuses selgust (“Kuivõrd selge on see, kuhu suunas organisatsioon liigub?”);saada millestki teadlikumaks;teha “asjad” nähtavaks;konkretiseerida;uurida, kirjeldada…mõjutada. Rääkides mõjutamisest, siis tutvustasin ka sotsiomeetria olemust. Tegu on Jacob Levy Moreno poolt välja töötatud teadusharuga, mis aitab tegeleda teadlikult inimestevaheliste suhete ja grupidünaamikate uurimise, kirjeldamise ja just nimelt mõjutamisega. Juhina saame meeskonnas suhteid positiivses mõttes suunata. Minu enda kogemus näitab seda, et meeskondades, kus on head usalduslikud suhted, saavautatakse ka paremaid tulemusi. Tutvustasin muuseas ka lühidalt Patrick Lencioni püramiidi, kus ta toob välja “5 põhjust, miks meeskonnad ei toimi?” (2007). Kujutasin seda püramiidi positiivses võtmes sellisena, et kõige alumisemal astmel on usalduslikud suhtes meeskonnas, sealt edasi julgus pidada kirglikke ideelisi debatte, pühendumus ühiselt kokku lkepitud otsuste elluviimiseks, üksteise kohustamine ja kõige tipus orienteeritus tulemuste saavutamisele. Kokkuvõttes on skaalaküsimused ja sotsiomeetria praktilised tööriistad, mida saab edukalt kasutada nii coachingus kui ka juhina coachivat juhtimisstiili rakendades. Konverentsi lõpus kuulutati välja ka järgmise coachingukonverentsi kuupäev – s.o 1. juuni 2023 ja suure uudisena see, et Eesti Supervisiooni ja Coachingu Ühingu 25. tegutsemisaasta juubeli puhul toimub esmakordselt supervisiooni konverents. Konverents toimub 9 märtsil 2023 Filmimuuseumis. Juhul kui Sa soovid oma meeskonnas kaasatust kraadida, siis võta minuga julgesti ühendust. Küsi personaalset pakkumist!
Aja planeerimine – vajalikum kui eales varem
Kuidas ikkagi otsustada, millele pühendada oma aega ja millele mitte? “Ööpäevas võiks olla 30 tundi!“ Ehk oled sinagi üks neist, kes on nii mõelnud. See on esimene märk, et peaksid oma suhtumise-tegevused üle vaatama ja seal muudatusi sisse viima. Kuidas ikkagi otsustada, millele pühendada oma aega ja millele mitte? Meil kõigil on aega 24 tundi ööpäevas, millest kaheksa tundi on soovituslik tööaeg. Kui töötada pika perioodi vältel rohkem kui kaheksa tundi päevas, toob see varem või hiljem kaasa tööstressi, millest pole üldse lihtne taastuda. Siit tuleneb muide ka ütlemine „Less is more”. Tihti öeldakse, et aeg on raha. Finantsseisuga paralleeli vedades ei räägi me aga konkreetsest rahanumbrist, vaid pigem tundest, et me saame endale lubada kõike, mida vajame selleks, et tunda end hästi. Nii on ka ajaga – piisab sellest tundest, et mul on aega.” Mind on palju aidanud Ameerika presidendi Dwight D. Eisenhoweri järgi nime saanud ajajuhtimise mudel, mis näeb ette selliseid kontrollküsimusi enne tegutsemist: Suurbritannia ettevõtja ja filosoof Robert Owen sõnastas 1817. aastal järgmise ajakasutuse tasakaalu reegli: 8 tundi tööd + 8 tundi aega iseendale ja lähedastele + 8 tundi uneaega. Seega on otstarbekas teadlikult tõmmata tööpäeva ja tööst vabale ajale selged piirid. Muidugi ei saa oodata, et see toimib päevapealt – see vajab mõtteviisi muudatust ja harjutamist. Analüüsi oma suhtumist ja käitumismustrit. Kas piiride tõmbamine ja hoidmine on sinu jaoks probleem? Mis sulle seejuures kõige enam muret valmistab. Mis on tegelikud põhjused, et sa ei suuda piire seada? Alati pole me aga oma sisemistest tõekspidamistest teadlikud. Näiteks juhul kui pere ja perega vaba aja veetmine on oluline väärtus, siis on ju lihtne panna (üle aja kippunud) tööülesanne ootele ja tegeleda sellega töö ajal, muretsemata sellepärast, et mis saab, kui me sellega kohe ei tegele. Kui me aga ei väärtusta oma vaba aega selliselt, siis võime lihtsasti mõelda, et mis tehtud, see tehtud, ja võtame tööasja ka vabal ajal käsile. Tulemuseks sissejuurdunud harjumus. Pealegi: kui ma täna ütlesin juhile, et jah, ma teen, siis kuidas ma homme ütlen, et ei, ma ei täida pärast tööd enam töiseid ülesandeid (ja ei vaata ka kirju). Eks palju mängib siin rolli ka see, et tööaeg on muutunud paindlikumaks ja nii kipumegi mõtlema: „Ma võin ju selle asja veel ära teha – siis saan rahulikult õhtut nautida.“ Ja tööpäeva lõpp muudkui nihkub edasi. Kõige tüüpilisem viga, mida inimesed teevad, ongi see, et nad reageerivad kohe telefonikõnele, e-kirjale või kellegi palvele, et „palun tee see asi veel ära“. Samuti ei osata tegevusi tähtsuse järjekorda seada ning läbi mõelda, milline samm aitab kõige enam eesmärgile lähemale jõuda. Kolm soovitust Aja planeerimise ABC Artikkel ilmus ajakirjas Director rubriigis “Juhtimisnõuanded” ajajuhtimisest. Kui vajad tuge aja juhtimise tehnikate omandamisel ja igapäeva tääelus rakendamisel kas indiviuduaalselt või kogu meeskonnaga, siis võta minuga julgelt ühendust. Võtan ühelt poolt abiks oma superviisori- ja coachioskused ning teisalt kogemused keskastme- ja tippjuhina, mille sain Prantsuse Instituudist Tallinnas ja Riias ning Tallinna Õpetajate Majast, mida juhtisin kuus aastat. Küsi personaalset pakkumist!
Kuidas edukalt juhtida muudatusi ja saada tuge supervisioonist?
Kuidas edukalt juhtida muudatusi ja saada tuge supervisioonist? Välisest keskkonnast tulenevate muutustele teadlik lähenemine, mis eeldab eelkõige organisatsiooni valmisolekut muutusteks ja nendega kohanemiseks ja mis seisneb muudatuste algatamises ja elluviimises, kannab endast eesmärki hoida organisatsiooni kasumlikkus, jätkusuutlikkus ja huvigruppide ootustele ja vajadustele vastavuses. Tihti kaasavad juhid muudatuste juhtimise protsessi spetsiaalse väljaõppe saanud coachi või superviisori. Goal – eesmärk Vajadus kohaneda nii organisatsioonisiseste kui –väliste muutusetega on tänapäeval pigem tavapärane kui erandlik, ent endiselt on aktuaalne teema, kuidas edukalt toime tulla muudatuste teadliku juhtimisega või meeskonnaliikmena muutustega kaasa minemisega nii, et kõik sellest lõppkokkuvõttes võidaksid. Reality – tegelikkus Erinevad uuringud on näidanud, et üks sagedasemaid takistusi muudatuste elluviimisel on töötajate vastupanu. Muudatused tekitavad töötajates teadmatust tuleviku ees, millest tulenevalt tekib ebakindlus ja vastuseis muutustele. Maaja Vadi (2004) sõnul võib vastuseis ilmneda, kui tunnetatakse ohtu isiklikele huvidele, võimule, prestiižile või sissetulekule. Tegemist on niisiis indiviidi hirmuga muudatuste ees. Muudatus põhjustab teadmatust. Teadmatus põhjustab ebakindlust. Ebakindlus põhjustab vastupanu.HELI ALLIKA Isiksuseomadustena takistavad muudatuste elluviimist meeskonnaliikmete vähene kohanemisvõime, enesekindluse puudumine ja kartus riskida. Muudatuste elluviimisel on oluline juhtkonna roll ja enesekindlus. Kindlasti peavad juhid omama visiooni, olema hea kohanemisvõimega ja enesekindlad, sest juhtkonna vähene usaldamine ja arusaamatused võivad süvendada vastuolu ja negatiivseid hoiakuid uute otsuste suhtes (Vadi, 2004). Raamatus „Muudatuste keskmes“ (2004) lahkab rahvusvaheliselt üks kõige hinnatum muudatuste juhtimise spetsialist John Kotter koos oma kaasautori Dan S. Koheniga peamisi probleeme, mis iga muudatusega kaasnevad: kuidas anda muudatuste sõnum edasi nii, et see muudaks inimeste käitumist. Organisatsioonid ei muutu, vaid muutuvad inimesed.JOHN CREASEY Raoul Üksvärav (2010) toob lisaks välja, et tõrked ja probleemid muudatuste läbiviimisel võivad olla tingitud puudulikust infovahetusest ja eesmärgi püstitusest, vähesest kommunikatsioonist, tagasisidest, töötajate vähesest kaasamisest jne. Organisatsioonid vajavad ajakohaselt ettevalmistatud üksikisikuid, töökorralduse ja juhtimise ajakohastamist. Options – võimalused Millised on siis võimalused meeskonnaliikmete kaasamiseks ja mida juhina ette võtta, et luua organisatsioonis vajalikud tingimused ja keskkond uuenduste või muutuste elluviimiseks? Lahendustele ja positiivsele tulevikule orienteeritud juhina (ning tulevase coachi ja superviisorina) keskendun alati erinevate alternatiivide ja lahenduste leidmisele. Siin tulevad appi minu psühhodraama-alased teadmised. Psühhodraama annab võimaluse näha valikuid ja valikuvõimalusi. Lahendus on võimalik, kuid mitte eesmärk omaette.AIVAR SIMMERMANN Inimesed ei muutu iseenesest ega kellegi teise tahtest, vaid ainult siis, kui nad seda ise tahavad. Seega ei jää muudatuste sisseviimisel muud üle kui luua selleks ideaalne keskkond. Juhile vajalik tööriist on kindlasti DiSCi mudel, mis aitab mõista erinvaid käitumisstiile ja tea teadlikku tööd selle nimel, et meeskonnaliikmed õpiksid oma loomuomast käitumist kohandama nii juhi kui teiste meeskonnaliikmete omadele. Jacob Levy Moreno loodud sotsiomeetria aitab samuti uurida suhteid meeskonnas ja teadlikult meeskonda arendada. Kurt Lewini mudelis on muudatuste läbiviimine jagatud kolme etappi: sulatamine,muutmine,külmutamine. Mõistmaks, mida meeskond parajasti ühes või teises etapis vajab, on oluline eelis neil juhtidel, kes valdavad coachivat juhtimisstiili. Avatud küsimuste esitamise kunst tuleb loomulikult kasuks ka konfliktide lahendamisel, mida ilmselgelt muudatuste vältel sagedasti esile tuleb. John P. Kotteri mudel koosneb kaheksast sammust: Muutuse möödapääsmatuse loomine;Muutuse toetusmeeskonna loomine;Visiooni loomine;Visiooni edastamineTöötajate võimustamine muutuste nimel töötama ja takistuste kõrvaldamine;Lühiajaliste eesmärkide planeerimine ja saavutamine (suur eesmärk tuleb jagada väikesteks vaheetappideks);Järjepidevuse tagamine ja järgmiste sammude ellu viimine;Muutuste omaksvõtmine ja kinnistamine. Takistustega tegelemine on coachingu keskmes. Juhul kui meeskonnas coachingu alane kompetents puudub, siis on tark kaasata organisatsioonist väljaspoolt professionaalne coach, kes aitab töötajaid kaasata muudatustesse, mis on Ene Titovi (“Eestvedamine ja koostöö haridusasutustes. Tallinna Ülikool, 2010) järgi äärmiselt oluline. Lisaks jagab ta järgmisi soovitusi seoses meeskonnaga: “Muudatus tuleb esitada selge ja lihtsa visiooninaTöötajatele tuleb jätta aega harjumiseksTöötajatele jääb mõni valikuvõimalus muudatuse sisseviimiselMuudatuse võib jagada kergemini käsitletavateks etappideksMuudatusi tuleb alustada väikeste sammudega ja väiksematest osadestUutest nõudmistest tuleb ette teatada piisavalt aegsaltJuht peab näitama oma kindlat veendumust/ poolehoidu uuenduste suhtesIga töötaja peab teadma, mida just temalt protsessis oodatakseOsalisi tuleb motiveerida ja veenda neid nende võimekusesPositiivsed näited aitavad julgust sisendadaTöötajad peavad teadma ja tundma, et nende lisaaeg ja lisaenergia saavad korvatudKui leidub töötajaid, kes muudatuse läbi kaotavad, tuleb neid teavitada sellest aegsasti ja ausalt ning pakkuda võimalikke alternatiiveRespekteerida tuleb nostalgiat, et saaks liikuda tuleviku poole.” Will – tahe Olen veendunud, et inimesed peavad kaasas käima pidevalt ühiskonnas toimuvate muudatustega, õppides pidevalt juurde ning arendades endas järjepidevalt neid oskusi, teadmisi ja hoiakuid, mis aitavad paremini hakkama saada. Muudatuste tegemine vajab aga järjepidevust, edasiliikumise ülevaatamist, oma kogemuste mõtestamist ja sageli ka harjumuste muutmist. Arvestades minu professionaalset arengut, seniseid tööalaseid tegemisi, mis on olnud seotud just täiskasvanute enesearenguks ja elukestva õppeks mitmekülgsete võimaluste loomisega, coachi ja superviisori õpinguid, aktiivset panustamist Eesti Supervisiooni ja Coachingu Ühingu kaasliikmena ning praktilise grupijuhtimise ja sotsiomeetria väljaõpet, olen valmis jagama enda kogemust teadlikuks juhiks (sh enesejuhiks) kasvamisest. Eneseareng ja meeskonna arendamine on teekond, mitte lõpp-eesmärk! Kui Sa usud oma ettevõtmisesse, siis ära lase millelgi ega kellelgi oma tegutsemist selle nimel takistada. Suur osa maailma parimatest töödest on tehtud näiliselt võimatute tingimuste kiuste. Peamine on asi lõpuni viia.”DALE CARNEGIE Kui vajad tuge muudatuste ellu viimisega kaasnevate tunnete, stressi jm või soovid lihtsalt ventileerida, siis võta minuga julgelt ühendust. Võtan ühelt poolt abiks oma superviisori- ja coachioskused ning teisalt kogemused keskastme- ja tippjuhina, mille sain Prantsuse Instituudist Tallinnas ja Riias ning Tallinna Õpetajate Majast, mida juhtisin kuus aastat. Küsi personaalset pakkumist! Kuula “Õppimise vaimus” podcasti, kus rääkisin koos Karl Teichmann’iga supervisioonist ja selle rollist haridustöötajate tööelus. Kasutatud allikad: Cohen, D. S., Kotter, J. P. (2004). “Muudatuste keskmes”Vadi, M. (2004). “Organisatsioonikäitumine.”Üksvärav, R. (2010). “Organisatsioon ja üksikisik.”
Kuidas meeskonnas tõhusalt konflikte lahendada?
Tihti arvame, et konfliktid on oma olemuselt halvad ja neid peab vältima; vastasel juhul ei ole tegu hea sisekliimaga organisatsiooniga. Minu esimene kokkupuude konfliktidele teadlikult lähenemisega pärineb Tõnu Lehtsaare kahepäevaselt juhtide koolituselt “Tulemuslik konfliktide lahendamine“, mille fookuses oli konflikti põhiküsimuse sõnastamine, võimalike tekkepõhjuste väljaselgitamine ja erinevad konflikti juhtimise ja lahendamise strateegiad.
Walt Disney loovmeetod
Kuidas Walt Disney meetod aitab meeskonnas tõsta loovust ja paremini toime tulla pidevate uuendustega? Kuidas Walt Disney meetod aitab meeskonnana leida uusi ja ägedaid ideid, on vaja esmalt genereerida palju ideid ja olla loov. Järgnevalt tutvustan taaskord ühte loovmeetodit, mis aitab meeskonnas üles ärata loovust. Klassikalise ajurünnaku (“brainstorming”) kõrval olen varasemalt kirjutanud loovusest ja loovust arendavatest meetoditest nagu Roger von Oechi neli tegelaskuju: “Avastaja”, “Kunstnik”, “Kohtunik” ja “Sõdalane“. Täna tutvustan Walt Disney loovstrateegiate meetodit, mida kasutatakse supervisioonides ja kolleegidevahelises coachingus, s.o kovisiooni aruteludes. Eesmärk on genereerida küll uusi ideid, ent veel olulisem on nende kallal meeslonnaga töötada selliselt, et ühelt poolt küll avada maksimumini potentsiaali, teisalt analüüsida idee või projekti elluviimise võimalikkust eri vaatenurkadest. Disney meetod eeldab, et ideede genereerimisel ja realiseerimisel tuleb läbida 3 etappi: Unistaja etapp Realisti etapp Kriitiku etapp Selle (kovisiooni)metoodika puhul tuleb silmas pidada, et unistaja ja kriitik ei saa omavahel kokku, et uuenduslikke ideid kriitikaga ära ei hirmuta. Unistaja etapp – võimalikult suure hulga ideede genereerimine, kusjuures fookus on positiivsetel mõtetel ja võimalustel ning unistamisel justkui ühtegi piirangut ega takistust ei ole. Coachingu ühe enim levinud mudelis – GROW langeb “Unistaja” etapp kokku julge unistuse sõnastamisega.Realisti etapp – seisneb “Unistaja” lennukate ideede kontrollimises, s.o parimate ideede valimises ja testimises. Oluline on pragmaatiline lähenemine ja erinevate ressursside (aeg, raha, inimesed…) kaardistamises. GROW mudelis on see sama, mis “Reality” etapp.Kriitiku etapp – on n-ö riskikontroll, mis võib kõne all okevate uuenduslike ideede või projekti juures valesti minna. Oluline on hinnata riske, seada kõik kahtluse alla, tuua välja võimalikud kitsaskohad ja takistused, sõnastada poolt- ja vastuargumendid ning lõpuks panna paika konkreetne tegevuskava, et uuenduslikud ideed praktikasse juurutada. Iga loominguline projekt peab hõlmama kolme aspekti: loomingulist kujutlusvõimet, praktilist tegevust loomingu kujutamiseks ja loodu kriitilist täpsustamist.”Walt Disney Loovus on tihedalt seotud psühhodraamaga. Selgitan, kuidas mina psühhodraama rakendajana loovprotsessi integreerin tegevusliku ja kogemusliku aspekti. Selleks on vaja kolme tooli. Loovprotsessi iga osaleja avaldab oma mõtteid kolmest eri vaatenurgast. Esmalt istub ta esimesele toolile, mille ees on paberile kirjutatud “Unistaja“. Nii pea kui ta on rolli sisse elanud, pakub ta välja nii palju ideid, kui vähegi pähe tuleb, sh neid, mis alguses tunduvad täiesti pöörased ja et reaalses elus neid kindlasti ei saa teostada. Selles faasis hinnanguid ei anta ega hakata teostatavuse üle juurdlema. Kui rohkem ideid ei tule, tõuseb inimene toolilt püsti ja tuleb niiviisi unistaja rollist välja. Järgmisena istub ta teisele toolile, mille ees olevale paberile on kirjutatud “Realist“. Nüüd elab ta realisti rolli sisse, kes on väga pragmaatiline ja n-ö kahe jalaga maa peal. Ta mõtleb eelarve ja muudele praktilistele aspktidele, mis on teostatavuse seisukohalt olulised. Kui kõik detailid on kõva häälega läbi arutletud, tõuseb ta taaskord toolilt püsti ja tuleb niiviisi ka realisti rollist välja. Seejärel istub ta kolmandale toolile, mille ees on paberile kirjutatud “Kriitik“. Siin istudes seab ta kõik kahtluse alla, ent siiski konstruktiivsel viisil. Hindab võimalikke riske ja üleüldse, kuivõrd on mäng n-ö küünlaid väärt. Kogu loovprotsessi jooksul on oluline: hinnanguvaba suhtumine, v.a rollidest tulenev nt “Kriitiku” kriitiline meel;kontruktiivne mõtteviis, sh kitsaskohtade väljatoomusel;koostöine lähenemine. Viimase puhul on oluline välja tuua, et: “Unistaja” ilma “Realistita” ei suuda oma pööraseid ideid konkretiseerida ega veel vähem realiseerida;“Kriitik” ja “Realist” ei oleks ilma “Unistajata” loomingulised, innovaatilised ja loovad;“Kriitik” ja “Unistaja” ilma “Realistita” tülitseksid alalõpmata;“Unistaja” ja “Realist” saavad küll idaalselt koos asju ette võtta, ent lõpptulemuse kvaliteet poleks kindlasti sama, mis ilma “Kriitikuta”. Milliseid kovisiooni meetodeid on veel olemas? Kovisiooni baasmudel (vaata lähemalt)GROW mudel (vaata lähemalt)Tugevustele suunatud mudelEdukogemuse uurimise mudelDavid Cooperrider 4D mudel (vaata lähemalt) Kui Sul tekkis soov õppida kovisiooni metoodikat – kas siis baasmudelit ja/või mitmeid teisi, sh kovisiooni loovmeetodeid, siis telli kovisiooni koolitus! Esita koolituspäring! Kasutatud kirjandus: Fabien Antonatos “3 chaises de Disney” Ithaque coaching “Créativité: stratégie de Walt Disney” Kastor Corp “3 étapes de la créativité”
Vastupanuga tegelemine supervisioonis
Kuidas supervisioon aitab tegeleda töötajate vastupanuga muudatustele? Tänapäeva maailmas on pidevalt muutuvad asjaolud ja vajaduse muudatustega koge aeg kohaneda igapäeva tavaline osa, ent see ei tähenda, et muutustega kaasamine poleks enam probleem. On ikka. Selle teemaga võib tulla supervisiooni, et saada oma tööle peegeldusi ja leida erinevaid vaatenurki. Minu jaoks seostub vastupanu teema muudatuste juhtimisega: Töötajate vaatenurgast mitte aktsepteerimise ja mitte kohanemisega; Juhi vaatenurgast oskamatusega piisavalt selgelt kommunikeerida ja töötajaid kaasata. Muutus on omakorda seotud arenguga. Selleks, et toimuks areng on vaja muutust – teha midagi teisiti, sest kui asju teha nagu neid alati on tehtud, on tulemus sama. Seega teistsugust tulemust soovides on vaja teha midagi teist- s.o uutmoodi. Muutused on tihti seotud väliste olude muutumisega. Mind ennast aitab segastes olukordades järgmine mõte: Anna mulle jõudu aktsepteerida seda, mida ma ei saa muuta, julgust muuta seda, mida ma saan ning tarkust nende kahe vahel vahet teha.Dale Carnegie Kui inimestel on seda tarkust, aga siiski osutatakse vastupanu jätkata, aitab loovuse arendamine meeskonnas. Jacob Levy Moreno teooria loovast ja spontaansest inimesest räägib sellest, kuidas vanades olukordades tuleb toimida uutmoodi ja uutes olukordades adekvaatselt. Vastupanu annab selles kontekstis märku loovuse puudumisest. Patrick Lencioni järgi on „ 5 põhjust, miks meeskonnad ei toimi“ (2008) järgmised: puudub meeskonnaliikmete omavaheline usaldus; konfliktihirm ja asjadest avatult mitte rääkimine; vähene pühendumine ühiste otsuste elluviimisele; üksteise kohustamise vältimine kokkulepitud tegevuste rakendamiseks; ükskõiksus tulemuste saavutamise osas. Vastupanu põhjused on järelikult: Töötajate usalduse puudumine muudatustesse – muudatuste vajalikkuse, õnnestumise või elluviijate osas; niisiis ebaselgus, miks on see vajalik, kellele, kuidas, mis selle tulemusena nende jaoks muutub. Eesmärk ilma konkreetse tegevusplaanita on lihtsalt unistus.Antoine de Saint-Exupéry Vastupanu soodustab samuti: Töötajate hirm või teadmatus tagajärgede osas;Muudatuste juhi poolne ebapiisav kommunikatsioon või oskamatus kaasata muudatuste esimestesse etappidesse – avatud õhkkonna loomisel, et avatult eesseisvast rääkida ja ka ära kuulata töötajate seisukohad;Usalduse ja usu puudumine takistab töötajate panustamist, mille tulemuseks on passiivsus või passiivne vastupanu (nimetatakse ka “passiivseks agressiivsuseks”), mis avaldub vaikimises -oma seisukoha või arvamuse mitte välja ütlemises. Kui Sa usud, et suudad või arvad, et ei suuda, igal juhul on Sul õigus.Henry Ford Vastupanu on seotud ka oma tööalasest rollist arusaamisega. Kui Mark Horstmani järgi on „Tõhus juht“ (2017) see, kes saavutab häid tulemusi ja hoiab oma inimesi ning tegeleb nende järjepideva arendamisega, et tõsta meeskonna tulemuslikkust ja saavutada seeläbi enda missioon, siis minu jaoks on meeskonna ja selle iga liikme ülesanne olla tõhus organisatsiooni eesmärkide saavutamisel.Kui organisatsioonis on otsustatud uuele arengutasemele jõudmiseks viia ellu muutused, siis on selle liikmete kohus loogiliselt võttes panustada muutuste ellu rakendumisse ja mitte ainult, vaid nende õnnestumisse, sest siis on võimalik soovitud areng. Kui me teeksime kõiki neid asju, milleks me võimelised oleme, suudaksime iseennastki üllatada.Thomas Edison Vastupanu osutamine on tõlgendatav organisatsiooni arengu pidurdamisega ehk ootustele vastupidise käitumisega. Põhjuseid on ilmselgelt erinevaid. Töötaja võib-olla ise ei taju oma rolli muudatustega kaasa minemisel ja siis aitab minu kui psühhodraama usku oleva inimese hinnangul rolliaatomi uurimine. Uuringud näitavad, et reeglina ebaõnnestuvad muutused ebapiisava kommunikatsiooni tõttu – ehk, et ei osata selgitada, milleks on muudatusi vaja, kuidas see reaalselt aset leiab ja mis selle tulemusel muutub nii üksikindiviidi, meeskonna kui ka organisatsiooni tasemel. Kui töötajad mõistavad muudatuste vajalikkust ja põhjendatust ning veelgi enam – näevad seal kasu iseenda jaoks, on nad ka motiveeritud panustama. Edukad inimesed otsivad alati võimalusi teisi aidata. Ebaedukad inimeses jäävad alati küsima: “Mida ma sellest saan?”Brian Tracy Vaadates Lenoncini püramiidi, siis ei piisa individuaalsest pühendumisest, vaid igal liikmel tuleb julgeda kaasliikmeid “kohustada” ühiselt kokkulepitud tegevuste rakendamiseks. Selleni jõudmiseks on aga vaja inimestega tööd teha ja kindlasti ka aega. Paremaid tulemusi aitab saavutada muudatuste protsessis coach ja superviisor, kellel on vastavad teadmised ja oskused, kuidas tegeleda töötajate hirmude ja ebaselguse või ebamäärasusega, mis tihti on vastupanu algpõhjused. Samuti aitab professionaalse “töönõustaja ja -jõustaja” kaasamine tegeleda takistuste kaardistamise ja seejärel ületamisega. Rääkimata juhile toe pakkumisest sel keerulisel ja stressirohkel teekonnal. Vajalik on seega kõigi panus. Üks keskpärane strateegia, mida suurepäraselt ellu viiakse, on kordi parem, kui suurepärane strateegia, mida keskpäraselt ellu viiakse.”Gunnar Okki – Põhjamaade investeerimispanga asepresident
Tugeva, ühtehoideva ja koostöise meeskonna saladus
Mis on tugeva, ühtehoideva ja koostöise meeskonna saladus? Tuginedes Patrick Lencioni “Isetu, isuka, targa” mudelile on tugeva ja hästi toimiva meeskonna tunnused järgmised: Kuidas saavutada tugev, ühtehoidev ja koostöine meeskond? Usaldus ja usalduslikud suhted meeskonnas ei teki üleöö. Juhina tuleb meil tegeleda suhete uurimise ja mõjutamisega teadlikult. Parim viis selleks on kasutada sotsiomeetriat, mis on üks Jacob Levy Moreno teenetest. Sotsiomeetria kasutamine seisneb selles, et omavahel julgustatakse suhtlema võimalikult paljude inimestega läbi “kohtumiste“, mis on psühhoraamas üks keskseid termineid ja märgib ära kahe inimese kontakti. Töökeskonnas saame juhina leida viise, kuidas luua arutelusi paarides või kolmikutes. Koosoleku teemale häälestumiseks võib esitada teemakohase küsimuse, millele vastamiseks tuleb positsioneerida end skaalal 1 kuni 10. Skaalaküsimuste küsimine aitab paaride moodustamisele ideaalselt, sest võib paluda omavahel kõrvuti olevatel inimestel mingi küsimuse üle arutada või siis sotsiomeetrilise rivi otstest. Põnev viis on ka kiirkohtingu meetodi (speed dating) integreerimine töökeskonda, mis siis seiseb selles, et kohtutakse mitmete erinevate kolleegidega ette antud aja jooksul ja siis vahetatakse vestluspartnerit. Sobib hästi, kui mitmetel on mingisugused tööga seotud küsimused, millele on hea saada kolleegide peegeldust stiilis “Kui mina okeksin Sina, siis ma…”. Taolise kovisiooni mudelil ehk kollektiivsel coachingul Teine viis luua meeskonnas usaldust lisaks sotsiomeetriale on läbi isiklike lugude jagamise, kus juhina saame olla eeskujuks. Eesmärgiks on näidata end haavatavana. Ebaõnnestumisest ehk oma enda piinlikust loost või “ämbrist” rääkimine aitab avaneda ka meeskonnaliikmetel. Kui vajad tuge meeskonna arendamisel, siis võta minuga julgelt ühendust. Võtan ühelt poolt abiks oma superviisori- ja coachioskused ning teisalt kogemused keskastme- ja tippjuhina, mille sain Prantsuse Instituudist Tallinnas ja Riias ning Tallinna Õpetajate Majast, mida juhtisin kuus aastat. Küsi personaalset pakkumist!
