Mis on supervisioon?
Tihti küsitakse minult kui superviisorilt, mis see supervisioon ikkagi on. Hiljuti jäi mulle silma metafoor, mis andis mulle idee, et supervisioon – eriti grupi- või meeskonnasupervisioon on justkui istumine ümber “laagrilõkke”.
“Laagrilõke” on metafoor, mida Per Isdal kasutab selles kontekstis, kui sarnast tööd tegevad inimesed istuvad ühiselt maha, et struktureeritud viisil rääkida, kuidas neil tööalaselt läheb. Ta toob välja, et taolise regulaarse kolleegidega aja maha võtmise ja oma klienditööst jagamise õnnestumiseks on vaja head meetodit ja turvalisuse tagamiseks grupikokkuleppeid, kuidas oma tundeid teistega jagada ja kuidas teiste lugusid vastu võtta.
“Me peame kogunema laagrilõkke ümber, et jagada oma mõtteid ja tundeid.”
Per Isdal, raamatu “Aitamise hind” autor
Per Isdal kuulis sellest laagrilõkke metafoorist kunagi tuletõrjujatelt, kes rääkisid, kuidas nad peale pingelist tule kustutamist võtavad varustuse seljast ja istuvad koos puhkeruumis. Neil on midagi süüa ja soe jook, nad istuvad ja räägivad tulekahjust, oma tunnetest ja sellest, mis oleks võinud halvasti minna ning mis läks hästi. Nii peavad tuletõrjujad omakeskis laagrilõket.
“Laagrilõke on tähtis indiaani sümbol. Kui suguharu asus elama uude piirkonda, siis ehitasid nad alati lõkkeplatsi. Seal koguneti, et kogemusi vahetada. Seal kanti lugusid põlvest põlve edasi. Nii sai lugudest kõigi ühine tarkus. Laagrilõke ühendas kõiki.” kirjutab Isdal.
“Et pingelises töös säiliks pühendumus, julgus, lootus ja usk, peab meil olema koht, kus reageerida* – lasta välja oma valu ja tunded ning kus teised selle vastu võtavad ja ära kuulavad, ilma vastuväidete, ilma hea nõu andmata – ilma, et me sõnu muudetaks või ümber sõnastatakse. *Reageerimine tähendab seda, et paneme sõnadesse ja tunnetesse selle, mis oleme teistelt vastu võtnud (teiste kannatust, valu, ärevust, traumasid) ja mida see meiega teeb.”
Laagrilõkke eesmärk on tema sõnul puhastada regulaarselt üleelamisi, mis on salvestunud meisse klientidega kohtumistest.
Ei piisa poksikoti togimisest, jooga praktiseerimisest, mediteerimisest või mahetoidust. Me peame rääkima!
Per Isdal
Kui kõrvutada tema “laagrilõkke” tõlgendust sellega, kuidas Eesti Supervisiooni ja Coachingu Ühing supervisiooni eesmärke sõnastab, siis näeme mitmeid sarnaseid jooni:
- lahenduste leidmine keerulistele olukordadele, sh klienditöös;
- töötajate vaimse tervise hoidmine, sh läbipõlemise ennetamine;
- eluterve töökultuuri loomine, arendamine, hoidmine.
Per Isdal jagab raamatus oma kogemust, kus ta satub aeg-ajalt kollektiividesse, mis põlevad igast otsast: “Personal on tõenäoliselt rasketest kliendikontaktidest üle koormatud, töötajate vahel on konflikte ja nägelusi, kliente koheldakse agressiivselt, juhtkonna vastu tuntakse viha, töötajatel tekib igasuguseid tundeplahvahvatusi jne. Kurdetakse ja vingutakse. Igal pool on leegid, otsekui oleks tegu vulkaanilise maastikuga. Seal on kollektiivne kaastundeväsimus.” Juhtkonnal lasub tema hinnangul sellises olukorras vastutus “seada valmis laagrilõke”.
Isdal ei räägi supervisioonist vaid kirjeldab oma meetodit järgmiselt:
- Istutakse ringis.
- Igaüks mõtleb rahulikult omaette viis minutit ja mõtleb läbi oma töö klientidega viimasel ajal. Tuleb kinni haarata ühest tundest, mis on tekkinud seoses klientidega.
- Seejärel tuleb seda tunnet jälitada tagasi olukorda või kliendini, kus see tekkis (“Kellega seoses see tekkis? Millises olukorras?” jne)
- Kordamööda jagatakse oma tunnet teistega andes kõigepealt tundele nimi, siis räägitakse olukorrast ja kontekstist.
- Ülejäänud kuulavad jälgides kolme lihtsat reeglit:
- Ei tohi rääkijat katkestada ega midagi vahele öelda;
- Ei tohi esitada küsimusi ega kommenteerida;
- Ei tohi lohutada ega füüsiliselt puudutada.
Tagasiside kolleegidelt sisaldab midagi positiivset ja toetavat à la “Väga hea, et Sa jagasid.”; “Ilus oli Sind kuulata!”
Taoline jagamise meetod võimaldab toimunu üle arutada – jagada ja “töödelda” tugevaid elamusi ning analüüsida, kus kohast tulevad need tunded ja omakorda seostada töös kogetud raskuste või üleelamistega. Samas aitab see Isdali arvates vältida pelgalt kurtmist, sest reeglina kurtja ei seosta end osalisena selles, millest ta räägib. Seevastu toimunu analüüs äratab rääkijas kaastunnet kas siis olukorra või selle põhjustaja suhtes, kurtmine aga viha ja frustratsiooni.
Minu jaoks on Isdali kirjeldatud meetod pigem kovisioon ehk töötajate omavaheline tööalaste tunnete, mõtete ja juhtumite jagamine. Juhul kui organisatsioonis napib kovisiooni metoodika koolituse läbinud töötajaid, siis on alternatiiv kutsuda appi majaväline spetsiaalse väljaõppe läbinud superviisor, kes juhib protsessi, mille tulemusel:
- luuakse selgust ja leitakse keerulistele juhtumitele lahendusi;
- toimub erialaste oskuste tõhusam kasutamine;
- paraneb töö kvaliteet;
- taastub inimese töövõime ja kasvab töörõõm (Eesti Supervisiooni ja Coachingu Ühing).
Lugedes tema soovitusi laagrilõkke tegijatele, valisin välja need, millel on kokkupuute punkte supervisiooniga:
- Määra laagrilõkkele aeg (sama kehtib supervisiooni kohta: kindel aeg ja regulaarsus);
- Otsi hea meetod. Ainult rääkimisest ei piisa ja palka eraldi “lõkkemeister” (supervisioon ei ole oma olemuselt küll meetod, aga sobib hästi oma formaadilt, sest tegu on superviisori poolt juhitud struktureeritud protsessiga);
- Sea koostöös töötajatega sisse kolleegide toetamise süsteem, kust leiab häid viise, kuidas üksteise reaktsioone vastu võtta ja üksteisele toeks olla (samuti üks supervisiooni väljunditest).
Per Isdal on Norra psühholoog ja psühhoterapeut, raamatu „Aitamise hind“ autor ja abistavate erialade esindajate inspireerimiseks mõeldud konverentsi “Aitamise hind” peaesineja.
Uuri lähemalt!
Allikas:
Isdal, P. (2021) “Aitamise hind”
