Millal mina ise coachi või superviisori poole pöördun?
Professionaalse coachi ja superviisorina tekkis mul soov jagada oma kogemust, millal mina ise coachingu või supervisiooni järele n-ö käe haaran.
Olgu kohe öeldud, et ma ise olen väga coachingu ja supervisiooni usku. Olen pöördunud nii asutuse juhi kui meeskonnajuhina erinevatel eluperioodidel coachi ja superviisori poole.
Mäletan hästi oma esimest kogemust, kui asutuse tiimina sai kandideerida Tallinna haridusasutuste juhtmeeskondade konverentsil 2018. aastal meeskonnasupervisiooni. Rõõm oli piiritu kui osutusime väljavalituks ja meie meeskonna superviisoriks oli Margit Raid isiklikult. Ta pani asju nägema täiesti uue nurga alt. Kasutamata võimalusi näis isegi liiga palju olevat. Aja möödudes olen teostanud nii mõnegi toona idanema pandud idee.
On olnud ka vähem inspireerivaid kogemusi. Samas ei ole ma kunagi mõelnud, et poleks pidanud välist eksperti kaasama vaid pigem olen õppinud, kuivõrd oluline on osata endale valida kõige õigem ja sobivam superviisor.
2021. aasta alguses oli koroona viirusest tulenevad piirangud ja sellest tingitud vajadus töökorraldus ümber korraldada selliselt, et sisuliselt keegi ei saanud jätkata oma harjumuspärases töörütmis. Nii otsustasin pöörduda Karin Londoni poole. Avastasin juhina eelkõige iseennast ja sain jõudu oma mõtete teostamisel. Sain kinnitust, et kõik vastused on minus endas olemas. Karin aitas vaid võimalikke lahenduskäike nähtavale tuua. Sain tuge end teostada, kusjuures kordagi saamata temapoolseid nõuandeid.
Coachi, superviisori ja psühhodraama väljaõppe grupis on tavaks harjutada n-ö üksteise peal nii koolituspäevadel kui koolivälisel ajal. Nii on mul võimalus pöörduda oma kümneliikmelise grupi poole vastavalt mind vaevava küsimuse iseloomule. Nii nagu ma artikli alguses mainisin, olen väga aktiivne abi küsija.
Millistes olukordades ma niisis ise superviisori poole pöördun?
- Esiteks siis, kui asjad on “kokku jooksnud” või emotsioonid on “üle pea kasvanud” ja soov on saada kõiges selles selgust.
- Teiseks on see hea võimalus asjalood saada läbi arutada kellegi neutraalsega ja seeläbi jõuda alguses keerulisena näiva otsuseni.
- Kolmandaks kui vaja on siiski kellegi nõu. Väljaõppinud coachi ja superviisoriga lõppeb alati asi sellega, et nad viivad Sind kuidagi väga delikaatselt selleni, et nende nõuannete asemel leian selle tõe iseendas.
Siinkohal meenub mulle superviisor Jane Väli, kes Eesti Töötukassa Tartu juhina jagas oma kogemust sellest, kuidas psühhodraama on aidanud tal keerulistes juhtimisdilemmades nõu pidada oma eelkäijatega. Meetodcseisneb selles, et tõused oma juhi toolist püsti ja nõjatud toolileenile. Seejärel mõtled neile inimestele, kes on eelnevalt sellel istunud ja küsid nende arvamust. Esmapilgul võib see kõik tunduda hullumeelsena, aga niiviisi mõeldes võivad tekkida täiesti uued mõtted.
Mind ennast on väga palju aidanud neis olukordades, kus valiku või otsuse tegemine on ääretult keeruline, mõelda mõnele mind väga inspireerinud isikule ja küsida, aga kuidas tema selles olukorras toimiks!?