Uue aasta saabumine loob ideaalse võimaluse läbi mõelda, millist elu Sa endale tegelikult soovid. Lihtne soovitus, kuidas päriselt ka saavutada “unistuste elu”.
Uus aasta – uus algus
Coach ‘i ja superviisorina kasutan klienditöös mitmeid tehnikaid, et aidata tõsta inimese eneseteadlikkust, suurendada tema potentsiaali rakendamist ja julgustada tulemuslikumalt tegutsema.
Iga uus algus – olgu see siis uus töö, uus suhe või lihtsalt uus aasta, võimaldab üle vaadata harjumuspärased mõtte- ja käitumisviisid ning vajadusel teha neis korrektuure.
Uusaastalubaduste andmisest
Jaanuaris räägitakse palju uusaastalubadustest, mida tihti märtsis isegi enam ei mäletata. Trenni saalist ei pea samuti väga pikalt ülerahvastatuse tõttu eemale hoidma, sest juba mõne nädalapärast on paljudel uusaastalubadusest ajendatud trennituhin raugenud.
Miks?
Tihti on uusaastalubadused üldsõnalised ja mitte isikupärased vaid sellised tüüpilised ning laialt levinud à la “Võtan kaalus alla”, “Loobun suitsetamisest”, “Hakkan trennis käima” või “Teen rohkem trenni”. Väidan, et need ei tööta just seetõttu, et need ei ole inimesega isiksusliku kasvu ja kaugemate sihtidega otseselt seotud ning puudub laiem visioon iseenda võimalikust elust.
Eesmärkide seadmisest
Palju räägitakse ka eesmärgistamisest. Üha enam on populaarsemad enesearengut toetavad kalendermärkmikud, mis toetavad fookuse seadmist, eesmärkide sõnastamist, saavutuste kirjapanemist jne. Ent sageli jäävad suure entusiasmiga alustatud märkmike täitmine pooleli ja lauasahtlisse pooltühjana seisma.
Miks?
Eesmärgid peaksid tulenema suuremast visioonist, s.o tulevikunägemusest kas siis iseendast või oma elust laiemalt. Lisaks sellele, et eesmärgid ei moodusta alati omavahel tervikut, on põhjus võib-olla ka eesmärkide paljuses ja samas oskamatuses orienteeruda hiigelpikkades to–do-listides ning tegevusi prioritiseerida.
Soovitud tuleviku visualiseerimisest
“Aastalõpuintervjuus iseendaga” kirjeldasin, milline on minu elu, millele tahaksin täpselt aasta pärast vana aasta õhtul tagasi vaadata. See tuleviku perspektiivi asetamise tehnika on minu coach ‘i ja superviisori töö praktikas osutunud väga mõjusaks.
HARJUTUS
Istu mugavalt ja keskendu kõikide oma meeltega tuleviku visualiseerimisele ehk sellele, millist elu Sa tegelikult tahad elada ja milline see on juhul kui kõik oleks võimalik ning poleks ühtegi takistust.
Sa võid seda teha ka intervjuu vormis. Selleks on Sul vaja kahte tooli, millest ühega tähistad küsimuste intervjueerija ja teisega iseendaga, kes kirjeldab võimalikult täpselt soovitud tulevikku.
- “Kirjelda võimalikult üksikasjalikult oma elu kui kõik oleks võimalik ja poleks ühtegi takistust?”
Selleks, et aidata Sul uurida oma “unistuste elu” võimalikult erinevatelt külgedelt, soovitan kasutada Kanada karjääriprofessor Norman E. Amundsoni väärtuste rattal olevaid valdkondi:
Elurõõm ja rahulolu
“Milles väljendub see, et Sa tunned rahulolu ja rõõmu oma elus?”
Hobid ja vabaaeg
“Millega tegelemine tööst vabal ajal pakub Sulle rahulolu ja rõõmu?”
Perekond ja sõbrad
“Mis on Sinu jaoks oluline peresuhetes ja perega seoses, mis Sind rõõmustab?”
Töö ja karjäär
“Milline on Sinu “unistuste töö” ja / või millega tegelemine meeldib Sulle elus kõige enam?”
Raha ja finantsid
“Milline töötasu on Sind päriselt motiveeriv? Mida Sa veel vajad, et tunda end majanduslikult sõltumatuna?”
Õppimine ja eneseareng
“Mida Sa soovid juurde õppida või mil muul moel tegeled Sa enesearenguga?”
Tervis
“Kuidas Sa tagad nii füüsiliselt kui ka vaimselt heas vormis olemise ja püsimise?”
Kõiki neid eluaspekte läbi mõtiskledes tekib Sul kindlasti terviklik nägemus sellest, mida Sa oma ellu soovid ja ka vastupidi, millist muutust Sa vajad, et olla õnnelik ja rahulolev oma eluga.
Ettekujutus soovitud ideaalpildist aitab seada õigeid eesmärke ja tegutseda eesmärgipäraselt.
Ühelt poolt aitab tuleviku perspektiivi asetamise tehnika paika seada kaugema sihi, millisest on lihtne tuletada lühemaid eesmärke ning konkreetseid tegevusi, mis aitavad lõppeesmärgini jõuda. Järelikult on nende uusaastalubaduste andmine, mis otseselt toetavad soovitud tuleviku visiooni täitumist, igati tervitatav.
Teisalt aitab see tehnika prioritiseerida oma igapäevategevusi ja koostada to–do liste. Sama oluline on paralleelselt teha ka nimekiri not–to–do tegevustest. Abiks on siinkohal Ameerika presidendi Dwight D. Eisenhoweri järgi nime saanud ajajuhtimise mudel, mis näeb ette selliseid kontrollküsimusi enne tegutsemist:
● Kas tegu on olulise ja pakilise tegevusega? (Teen kohe ära!)
● Kas tegu on olulise, aga mitte pakilise tegevusega? (Panen paika aja, mil ma sellega tegelen!)
● Kas tegu on pakilise, aga mitte olulise tegevusega? (Lasen selle kellelgi teisel ära teha ehk delegeerin!)
● Tegu ei ole ei olulise ega pakilise tegevusega? (Teen seda siis, kui enam midagi muud teha ei ole, või ei tee üldse!)
Kõige enam peaks aega võtma oluliste, ent mitte pakilistele, s.o strateegilistele tegevustele, sest need aitavad kõige tõhusamalt jõuda soovitud tulevikuni.
Oluline on tähelepanu pöörata töö- ja eraelu tasakaalule. Suurbritannia ettevõtja ja filosoof Robert Owen sõnastas 1817. aastal järgmise ajakasutuse tasakaalu reegli: 8 tundi tööd + 8 tundi aega iseendale ja lähedastele + 8 tundi uneaega. Seega on otstarbekas teadlikult tõmmata tööpäeva ja tööst vabale ajale selged piirid. Mõtteviisi aitab muuta oma suhtumist ja käitumismustrite analüüsimine.
- Kas piiride tõmbamine ja hoidmine on sinu jaoks probleem?
- Mis sulle seejuures kõige enam muret valmistab?
- Mis on tegelikud põhjused, et sa ei suuda piire seada?
