Kuidas koosolekutel kasutada psühhodraama tehnikaid? Mida psühhodraamast on õppida koosolekute läbiviimisel? Psühhodraama klassikaline ülesehitus on järgmine: häälestus (warm up)tegevus (action)jagamine (sharing) Kui eeldada, et koosolek oma olemuselt on loominguline protsess ja koosoleku arutelu on psühhodraama keeles tegevus, millele reeglina eelneb soojendus ja järgneb jagamine, siis nii nagu ükski loominguline protsess ei saa alata “ei kuskilt”, ei saa oodata, et ilma igasuguse eelhäälestuseta teemasse saab võimalik olla konstruktiivne ja tulemuslik koosolek. Teisisõnu – loov tegevus saab alata alles siis, kui inimesed on teemale häälestunud. Ajapuudusel, aga tõenäoliselt ka see tõttu, et ei teata, kui suurt mõju avaldab soojendustegevus koosoleku produktiivsusele, alahinnatakse või suisa eiratakse seda osa. Tulemuseks võib olla monoloogide paljuses, mis omavahel ei haaku, sest igaüks esitab ettevalmistatud jutupunktid. Kusjuures aeg, mida võetakse kooleolekul osalejate n-ö kohale toomiseks, on võimalik aruteluosas tagasi võita, sest inimesed on “soojad” ja avanevad olulsielt lihtsamini. Seetõttu pööran mina koosolekukultuurist rääkides suurt rõhku koosolekuruumis turvalise ja usaldusliku õhkkonna loomisele, et soosida loovust ja loomingulist tegevust juhul kui koosoleku eesmärk on julgustada osalejaid oma mõtteid avaldama, kaasa mõtlema ja lahendusi välja pakkuma. Kui spontaansuse mõjuväli avardub, siis väheneb hirm ja loomulik tõrge kõige uudse ja tundmatu ees, sh omavõtete vaba väljendamise ees.