Site Overlay

Psühhodraama kasutamisest sotsiaaltöö supervisioonis

Psühhodraama meetodi kasutamisest sotsiaalvaldkonnas superviseerimisel

Ajakirjas Sotsiaaltöö ilmunud artiklis “Kogemus asenduskodude kasvatajate supervisioonist psühhodraama meetodil” (05.07.2022) jagasin oma positiivset kogemust psühhodraama meetodi kasutamisest. See aitas minu läbiviidud supervisioonigrupis osalenud kasvatajatel asenduskodude kasvandikke paremini mõista ja proovida uutmoodi käitumist harjumuspärase lähenemise asemel.

Kirjutan artiklis järgmist:

“Õnneks on supervisioon sotsiaalvaldkonnas teenus, mille olemust ja kasu valdkonna inimesed teavad. Osadel ametikohadel, näiteks lastekaitse või asendushoolduse valdkonnas rahastatakse teenust riiklikult, mis on taganud järjepideva teenuse, samal ajal jääb näiteks haridusasutustes töönõustamine tihti projektipõhiseks. Ideaalis on kõigi abistavate elukutsete töö loomulik osa käia supervisioonis.

Kuivõrd aga teatakse psühhodraama olemust ja võimalusi? Eesti Psühhodraama Ühing defineerib seda tegevuslikku ja loovat meetodit kui humanistlikel ja eksistentsialistlikel alustel põhinevat filosoofilist elu, inimsuhete ja maailma käsitlust. Eelkõige rakendataksegi seda gruppide juhtimise ja meeskonnatöö meetodina. Psühhodraama on Jacob Levi Moreno (1889–1974) filosoofial põhineva metoodika koondnimetus.

Kitsamas tähenduses mõeldakse selle all peategelasekeskset draamat (Aitolehti ja Silvola 2008). Inimene saab uurida oma elu eri tahke ja tähendusi psühhodraama laval lavastaja, s.o psühhodraama rakendaja väljavõppega superviisori juhendamisel tegutsedes. Psühhodraama meetodil põhinevas supervisioonis saab aga samamoodi käsitleda tööga seotud juhtumeid.

Tutvustan asenduskodude kasvatajate kogemust psühhodraamas osalemisel, mis on võimaldanud neil reflekteerida oma tööd asendushooldusel olevate lastega ja leida uusi võtteid keerulistes tööolukordades.

Vastused saab järgmistele küsimustele:

  • kuidas toimub supervisioon psühhodraamameetodil?
  • mis kasu on osalejad saanud rollivahetusest kui psühhodraama ühest keskset tehnikast?

Rollivahetus aitab teist inimest mõista

Olin tänavu esimest aastat superviisor asendus- ja perekodude töötajatele, kellel on sotsiaalkindlustusametiga (SKA) sõlmitud lepingu alusel võimalik saada viis kolmetunnist supervisiooni aastas. Moreno Keskus on SKA partner teenuse osutamisel kogu Eestis. Kasvatajad, kellega töötan, on harjunud supervisioonis käima, kuid varem on see toimunud teissugustel, põhiliselt vestlusel põhinevatel meetoditel. Seega oli psühhodraamas osalemine osalejatele esmakordne kogemus.

Keerulised tööga seotud juhtumid asenduskodude kasvatajate töös, mille korral vajatakse supervisiooni, on minu kui superviisori kogemusele tuginedes paljuski seotud lastega: nende endasse sulgumise või vastupidi, agressiivse käitumise mõistmise ning sobivate sekkumisviiside leidmisega. Psühhodraama aitab eelkõige teist inimest mõista just tänu rollivahetusele[1], võttes konkreetses situatsioonis vastaspoole rolli ja kogeda iseennast kellegi teise silmade kaudu. Kuidas see toimub?

Psühhodraama kui grupitöö meetodi võlu seisneb grupitarkuses.

Pärast avaringi, kui iga supervisioonis osaleja on saanud rääkida oma murest, probleemist või väljakutsest, millele ta on tulnud lahendust otsima, valitakse protagonist ehk peategelane, jutustaja. See on üks osaleja, kelle teemaga töötama hakatakse. Kui näiteks kõigil kasvatajatel on mure ühe ja sama lapse käitumise pärast, siis valitakse uuritava juhtumi peategelane nende hulgast.

Selleks et tuua konkreetne episood lavale (lavaks on ruumi kindel osa), istun superviisorina, kes täitab ka lavastaja rolli, koos peategelasega teistest natuke eraldi. Ülejäänud istuvad poolkaares pealtvaatajatena. Palun peategelasel esmalt natukene rääkida juhtunust ja siis esitan täpsustavaid küsimusi, näiteks, kes on selle juhtumiga seotud osalised. Niipea, kui peategelane on esimese osalise välja pakkunud, palun tal valida grupi ühe liikme selle osalise rolli. Seejärel palun valida ruumis koht, kus see inimene asetseks, kui ta oleks siin. Valida saab ka abiminasid ehk osalejaid, kes võtavad üle peategelase enda rolli, kui tekib vajadus temaga rolli vahetada.

Esimest korda vahetab peategelane rolli abiminaga nii, et abimina jääb seisma sinna, kus eelnevalt oli jutustaja ja too võtab omakorda vastasrolli. Teen temaga lühikese intervjuu, esitades lihtsaid küsimusi nime, vanuse jms kohta, mis aitab rolli sisse elada. Siis uurin, kuidas peategelane näeb olukorda vastasrollis. Abimina tuleb mängu vaid selleks, et korrata olulisi lauseid.

Olgu siinkohal kummutatud müüt, justkui oleks psühhodraama teatritegemine. Grupiliikmete valimine rollidesse toob alati kaasa ärevust. Öeldakse, et „Mina küll näidelda ei oska!“ või „Ole sina, sest sul tuleb palju paremini välja!“ Üks levinumaid müüte psühhodraama meetodiga seoses on, justkui oleks selleks vaja head näitlemisoskust. Tegelikult on olulised sõnumid: see, mida öeldakse ja kuidas seda tajutakse. Seega on abiminade roll korrata peategelase olulisemaid mõtteid. Mida lühemalt ja konkreetsemalt, seda mõjusam.

Psühhodraama superviisorina rõhutan alati, et oluline ei ole matkida häält, kehahoiakut või žeste, küll aga aitab see rolli sisseelamisel. Nagu nimetuski ütleb, on tegemist abiminaga. Kui abimina rollis korrata teise inimese mõnd mõtet, siis tegelikult pole palju vaja, sest enamasti inimene ise teab oma asju ja vajab lihtsalt võimalust iseennast kõrvalt kuulda ja näha. See ongi abimina roll.

Mulle tuleb siinkohal meelde ühe kasvataja refleksioon rollis kogetule, et tema kui kasvataja käitumine oli tüütu lapse silmade kaudu vaadatuna. Küsisin seepeale, miks ta siis järjepidevalt käitus nõnda, et see lapsele ei sobinud ega andnud ka soovitud tulemust. Ta vastas, et ei oskavat teistmoodi, ent rollivahetuse jooksul kogetu andis talle mõtteid, kuidas oma käitumist lapsega muuta nii, et see ei oleks tüütu.

Lahenduseni jõutakse kogemuse kaudu

Psühhodraama kui grupitöö meetodi võlu seisneb grupitarkuses. Mõnes keerulises olukorras, kus kasvataja enda mõistus on otsakorral, aitavad kolleegid välja oma ideedega. Seda nimetatakse rollitreeninguks. Peategelane võtab lapse rolli ja teised kasvatajad proovivad kordamööda erinevaid võtteid. Refleksiooniringis jagab loo esitaja oma kogemust, mis töötas, mis ei töötanud, ja toob välja, mida ta kavatseb edaspidi kasutada rollis kogetu põhjal.

Samas töökollektiivis töötades on igal grupisupervisioonis osalejal oma arusaam kõne all olevast olukorrast või inimestest. Jagamisring pärast mõne konkreetse episoodi lavaletoomist annab lisandväärtust tänu uutele vaatenurkadele. Mõnikord piisab ka kogemuse jagamisest. Sellest, kuidas ühel kasvatajal õnnestub mõnes keerulises olukorras edukalt hakkama saada, õpivad teised ka ja vastupidi: kellegi teise loosse süvenedes saab igaüks teha enda jaoks olulisi järeldusi ja avastada midagi täiesti uut.

Meie käitumist mõjutavad paljuski uskumused ja hoiakud. Psühhodraama aitab muuta just nimelt seda tasandit. Näiteks ühes asenduskodus muutis olukorra väga keeruliseks uute laste tulek, mis iseenesest on väga tavapärane, sest on kindel arv kohti. Kui osa lapsi astuvad iseseisvasse ellu, jäävad kohad uutele lastele vabaks. Iga muutus aga on keeruline, sest lõhub ära harjumuspärase turvalise olustiku ja toob kaasa palju stressi.

Kõige olulisem ongi ise jõuda lahendusteni, nähes kõrvalt end otseselt puudutavaid olukordi ja kasutades vastasrollis saadud kogemust.

Asenduskodu peremajas olid kasvatajad endale sisendanud, et tegu on ajutise olukorraga ja keeldusid uute oludega kohanemast. Suur oli minu rõõm, kui mõne supervisiooniga jõudsime laste mõistmiseni, mis tõi kaasa ka hoiakute muutuse. Olukorra ja eelkõige selle püsivuse tunnistamine aitas kasvatajatel leppida ja hakata nägema uusi lahendusi. Rollivahetused supervisioonides aitasid neil leida uusi käitumisviise, et saada olukord kontrolli alla ja kujundada harjumuspärane õhkkond peremajas.

Kõige olulisem ongi ise jõuda lahendusteni, nähes kõrvalt end otseselt puudutavaid olukordi ja kasutades vastasrollis saadud kogemust. Tihti räägitakse vajadusest asetada end teise inimese kingadesse, ent tegelikult ei kujuta me siiski ette, mida teine inimene võib tunda. Sestap ei soovitata kasutada lauset „Ma tean, mida sa tunned!“, sest inimesed on erinevad, reageerinud on teistsugused ja me ei saa kunagi päris täpselt kogeda seda, mida tunneb või mõtleb teine inimene. Kõige ligilähedasem viis seda teha, on elada sisse teise inimese rolli ja siis kogeda konkreetses situatsioonis, kuidas see võib talle paista, kui peategelane ise on hoopis oma keerulise loo osalise rollis ja mõni grupiliikmetest tema enda rollis.

Loe lähemalt psühhodraama meetodi kasutamisest supervisioonis.

Allikas:

Artikkel ilmus 5.juulil 2022 ajakirjas Sotsiaaltöö

https://www.tai.ee/et/sotsiaaltoo/kogemus-asenduskodude-kasvatajate-supervisioonist-psuhhodraama-meetodil