Kuidas toime tulla sisemise kriitikuga?
Kes meist poleks märganud, et mõnikord peaksime justkui sisemist kahekõne iseendaga: üks osa meist on justkui positiivne, uudishimulik ja julge katsetama midagi uut või teha midagi uutmoodi ning siis teine osa meist on negatiivne, meid tagasihoidev ja kõike pelgav. Ta on süüdistav, etteheitev, vigu otsiv, solvav, ründav… Kindlasti tuleb tuttav ette.
Äripäev kinkis mulle supervisiooni konverentsi “Sein on ees!” modereerimise eest dr Sophie Mort “Inimeseks olemise käsiraamatu”. Mind kõnetas sisemise kriitiku teema, millest rääkis palju ka konverentsi peaesineja Robin Shohet nii oma ettekandes kui ka superviisorite meistriklassis.
“Sisemine kriitik räägib meie oma häälega, mistõttu enamik meist usub iga sõna, mida ta ütleb”, kirjutab dr Mort. Selged märgid sisemise kriitiku olemasolust on tema järgi järgmised:
- Sisemine kriitik räägib tavaliselt absoluutides (“Sa oled “luuser”, “idioot”, “siga”, “igav”, paks” jne.)
- Ta on alati negatiivne.
- Ta nõuab karistust, mille raskus ei vasta peaaegu kunagi “kuriteo” tõsidusele.
- Ta devalveerib meid, osutades kõigele, mis on valesti ega paku kunagi soovitusi, kuidas edasi liikuda või mida teha, et saavutada paremat tulemust.
- Ta solvab meid esmalt, seejärel veel ka häbistab.
Kus kohast on pärit sisemise kriitiku sõnad?
Sisemise kriitiku sõnad on pärit:
- sellest, kuidas me mõtestame inimeste käitumist meiega või suhtumist meisse (“Nemad saavad oma eluga hästi hakkama, järelikult mina ei saa”);
- sellest, mida inimesed on meile öelnud, eriti kui see oli negatiivse või kriitilise sisuga (“Ära tee seda. Sa nagunii ei saa hakkama!”);
- sellest, milliseid sõnumeid edastavad ühiskond, meedia, võimustruktuurid selle kohta, kuidas me peaksime elama, tegutsema, käituma ja millised me peame välja nägema (“Sa oled end käest ära lasknud”).
Kokkuvõttes on sisemine kriitik kõigi nende sõnade ja sõnumite sulam, mida oleme kuulnud või millisena oleme öeldut tõlgendanud. See on segu kõigist hetkedest, kui aju reageeris sõnumi: “Oi-oi, minuga on midagi valesti!”
Sisemise kriitiku tekkimist selgitab dr Mort nii: “Ajal, kui aju areneb, omandab ja summeerib ta kõiki sõnumeid, milline peaks olema “ideaalne” laps. Aju loob kujutluspildi sellest, kes me enda meelest “peaksime olema” ja milliseid moraalinorme “peaksime täitma”. Igakord kui me kaldume kõrvale “täiuslikust kujutluspildist”, hüppab meie sisemine kriitik välja.
Niisiis ei kajasta sisemine kriitik tegelikult käesolevat hetke vaid kunagi kuuldut, öeldut…
Kuidas sisemise kriitikuga toime tulla?
Sisemise kriitikuga toimetulekuks soovitab dr Mort väikest harjutust:
- pöörata 48 tunni jooksul tähelepanu oma sisekõnele ja kirja panna iseendale öeldud:
- positiivsed kommentaarid
- negatiivsed kommentaarid
- uurida negatiivset sisekõne:
- Millised olid peamised teemad?
- Kelle ütlustest on need pärit?
- Millal Te niiviisi esimest korda mõtlesite?
- Kes Teie vanematest on niiviisi lapseeas Teile õeldnud?
Puu ei kasva kiiremini, kui Sa istud ja kritiseerid teda. Sina ka mitte!
dr Jenn Hardy
Jay Earley ja Bonnie Weiss kirjeldasid oma raamatus “Activating Your Inner Champion Instead of Your inner Critic” seitse sisemise kriitiku tüüpi:
- Perfeksionist kardab hukkamõistu, tõrjumist või hülgamist kui tulemus pole täiuslik.
- Sisekontroll pelgab teiste põlu alla sattumist liialdamise või kontrolli alt väljumisega seades seetõttu koguaeg rangeid piiranguid.
- Kubjas kardab laisaks või läbikukkujaks pidamist ja sunnib seepärast pidevalt edasi pingutama ning häbistab poolelijätmise mõtete pärast.
- Õõnestaja pelgab läbikukkumist ja edukusega kaasnevat hukkamõistu, ründab niisiis eneseusku, et vältida võimalikke riskide võtmist.
- Süütundega manipuleerija kardab varasemate eksimuste ja vigade kordamist ning hoiab teid koguaeg minevikus, meenutades pidevalt, mida tegite valesti.
- Konformist kardab, et olete liiga vaba – teie ise, kohati isegi mässumeelne ning piitsutab teid igakord kui üritate väljendada midagi oma tõelisest minast.
- Hävitaja leiab, et teil on ohutum on mitte eksisteerida ja ründab pidevalt teie ebakindlust, väites, et olete “katki” ega vääri austust ega mõistmist.
Kindlasti mõtleb keegi seda blogipostitust lugedes, et miks üldse peab sisemisest kriitikust lahti saama, sest me ei saavutaks oma eesmärke, kui me poleks kriitilised.
Enesekriitika tegelikult takistab meil kasvamist. See takistab nende eesmärkide saavutamist, milleks me arvame seda vajavat. Isegi kui pidev enesekriitika tundub kasulik olevat, tuleb endale aru anda, et see võib põhjustada ärevust ja suutmatust tegeleda ülesannetega, mida peame täitma. Olulisem on mõelda hoopiski sellele, kuidas sellest olukorras edasi liikuda.
Autorid Earley ja Weiss juhivad tähelepanu, et sisemine kriitik ei pruugi küpseda ega värskendada oma seisukohti kui meie saame küpsemaks.
Ükskõik, millist tüüpi ka Sinu sisemine kriitik poleks, aitab see, kui Sa teda märkad ja oskad öelda: “Aitäh Sulle, ma kuulen Sind, aga ma teen siiski seda, mida mina praegu vajan.”
Enda vastu lahke olemine ja enese aksepteerimine ei võrdu loobumisega, ent võib pakkuda võimalust lõpetada enesepiitsutamine ja asuda elama täisväärtuslikku elu.
dr Sophie Mort
Kokkuvõte
- Tunnista endale oma sisemise kriitiku olemasolu.
- Mõista, kus kohast ta pärineb.
- Aksepeeri sisemist kriitikut, ent julge seekord teda mitte kuulda võtta.
- Usu ka päriselt seda, et enesekriitika ei ole edasiviiv, vaid enesearegut pärssiv.
Oma mõtteid jälgides ja teadlik olemine sellest, kui taas kõneleb sisemine kriitik ning siis teda eirates, saame haarata oma elu juhtimise taas enda kätte.
Allikas:
Mort, S. (2022) “Inimeseks olemise käsiraamat. Inimpsühholoogia ABC ja praktiline nõu õnnelikuks eluks”
