Mis on jagamine ja miks on see oluline?
Coachingu, supervisiooni, psühhodraama ja tegelikult igas teises täiskasvanu arenguprotsessis on olulisel kohal jagaminene. Mis see jagamine siis tegelikult on?
Lihsalt öelduna, on jagamine teistega oma isikliku või tööelu teemadest rääkimine.
Jagada saab:
- rõõme ja väljakutseid;
- kogemusi;
- mõtteid;
- tundeid;
- parimaid praktikaid.
Enesearengugrupis – olgu selleks grupicoaching või -supervisioon, kolleegidevaheline coaching ehk kovisioon, siis jagamist saab kasutada mitmel eesmärgil.
Avaringis, kus iga grupiliige saab sõna, et öelda, kuidas tal on läinud ja/või mis teemaga ta täna on gruppi tulnud.
Jagamine aitab inimesi kohale tuua, üles soojeneda ja välja selgitada teemad, millega tegeleda. Ainult koolituses on teemad koolitaja poolt ette valmistatud. Coachingus, kovisioonis ja supervisioonis “kooruvad teemad välja” grupiliikmetelt.
- See inimene, kelle looga hakatakse ühiselt tegelema (Signe Vesso (2021) nimetab teda juhtumiomanikuks), võib oma juhtumist rääkides välja tuua järgmist:
- Miks on see juhtum oluline?
- Kuidas ta on juhtumiga seotud?
- Milles seisneb põhiprobleem?
- Millest probleem tuleneb?
- Millal see algas? Kaua on kestnud?
- Mis teda kõige enam segab?
- Mida soovib saavutada?
- Mida ta on juba proovinud?
- Milline on peamine väljakutse või küsimus seoses selle juhtumiga? (Vesso, 2021: 119).
Jagada saab samuti tööfaasis, kus osalejad on palutud omavahel sarnaseid kogemusi vahetama.
Lõpuringis jagamist nimetatakse sageli refleksiooniks. Osalejad on palutud väljendama, milliseid seoseid näevad nad juhtumiga seoses iseenda elus ja mis oli nende endi jaoks tähenduslik, milliseid uusi taipamisi või vaatenurki nad avastasid. Võib öelda ka seda, mida keegi enda jaoks õppis ja millised mõtted ta enda jaoks kaasa võtab
Allikas:
Vesso, S. (2021) “Juhtumite lahendamine. Kovisiooni käsiraamat.”
